Eesti saatkonna inetu käitumine

Lugesin 14. juuli Postimehest artiklit, kus tšetšeenia lapsed Eestisse sõiduks viisat ei saanud. Mind see lugu ei üllatanud, aga nukraks tegi küll. Meie peres on viimasel ajal viisade teema kujunenud igapäevaseks jutuaineks. Nimelt soovisin saada oma abikaasale viisat Eestisse sõiduks seoses perekondlike tähtpäevadega (koolilõpupeod, 65. sünniaastapäev), kuid Eesti Vabariigi saatkond Soomes viisat ei väljastanud. Otsust ei põhjendata.

Esitasime saatkonnale küllakutse, blanketi, mille annab täitmiseks saatkond, inimese ja auto kindlustused, edasi-tagasi sõiduks laevapiletid, notariaalselt kinnitatud tõendi abielu kohta.

Abielu on kantud ka Eesti rahvastikuregistrisse. Kõik paberid peaksid vastama saatkonna nõuetele, kuid viisat ei antud. Kummaliseks teeb kogu loo asjaolu, et mu abikaasale on varasematel aastatel korduvalt väljastatud Eesti viisasid. Viimane Eesti viisa anti jõulude ajal aastal 2003.

Mu abikaasal on Nigeeria pass, kuid ta on elanud 11 aastat Soomes ja talle on antud alaline elamisluba Soomes. Teda ei ole kohtulikult karistatud, ta on majanduslikult kindlustatud ning viimased kaheksa aastat töötanud ühes ja samas firmas.

Ma ei suuda leida ühtegi põhjust, mis annaks aluse viisat mitte väljastada. Kui käisin Eesti saatkonnas Soomes, et tekkinud olukorda arutada ja uurida, et mida peaks tegema või milliseid pabereid siis veel vaja oleks, sain tõelise üllatuse osaliseks.

Kuna saatkonnas oli palju rahvast, pöördusin vastuvõtutöötaja poole sooviga rääkida mõne teise saatkonnatöötajaga, et mitte takistada teistel inimestel viisataotluste sisseandmist. Selle peale öeldi mulle, et «meil on siin raamatupidaja ja koristaja».

Kuna ma ei soovinud saatkonna raamatupidajaga ega koristajaga viisade teemadel vestelda, tuli lõpuks üks teine saatkonnatöötaja ja ütles, et saatkond ei pea midagi põhjendama, et me võime alati uue viisataotluse sisse anda.

Kaire Kott-Igho

 

Paremat lahendust

Olukord sundüürnike ja juhuomanikega on raske. Minu meelest tegi president Arnold Rüütel õige otsuse. Ülepeakaela läbi surutud, ilmselt ühe poole huvides seadused tekitavad üsnagi tõenäoselt tugevat ärritust rahva hulgas, mis põhjustab teravaid, tublisti üle sõnasõja taseme ulatuvaid väljaastumisi. Ka vähema või suurema vägivallaga.

Keskerakonnal on siin õigus. Eriti siis, kui üsnagi nurka surutud, ahastusele ja meeleheitele viidud sundüürnike eestvedajaid mõned erakonnad toetavad, neid tasahilju tagant torgivad.

President andis aega atra seada. Objektiivne raskus on selles, et mõlemal poolel on omajagu õigust. Kumma õigust ja selle realiseerimisest tulenevat head või halva puudumist lugeda kaalukamaks, sõltub inimese maailma- ja omakasuvaatest.

Minu sümpaatia on sundüürnike poolel. Mitut sorti kaalutluste hulgas on minu meelest määravalt tähtis see, et valdaval enamusel neist pole ühtki vähevalusat, väheahistavat valikut enda, oma laste, vanainimeste, kõigi pereliikmete olemasoleva elamistaseme säilitamiseks, kui üüriraha hakkab tõsiselt üle jõu käima. Juhuomanikul, kui tema kohustused on talle ülearu tülikad või majanduslikult kahjulikud, on silmanähtav, lihtne, auväärne, kiiduväärt väljapääs olemas: kinkige oma tülikas maja üürnikele, omavalitsusele, riigile.

Karl Rebane

 

Keelehullud?

Eilses Postimehes kirjutas Jarmo Virmavirta väga hea artikli sellest, et eestlased kipuvad neid emakeeles kõnetavale välismaalasele vähimatki aktsenti või keeleprobleemi kuuldes kohe võõrkeeles vastama. Olen igati nõus, et nii võtame vähesteltki võimaluse eesti keelt kunagi rääkida. Sama probleem on tegelikult paljudel noortel venelastel – nii kui keelel on juures aktsent või tehakse mõni grammatikaviga, hakatakse kisama, et mis, sa ei ole meie keelt ära õppinud, kuidas nii võib. Ilgutakse sportlaste jt üle. Tegelikult paljud ju oskavad eesti keelt, mis sest, et mitte täiuslikult. Aga kui keelt praktiseerida ei saa, ei muutugi see paremaks. Ja ise oleme süüdi.

Triin Tüve

 

Mis on kodakondsus?

Viimasel ajal tekitavad õige palju kisa ja vähe villa Venemaa-poolsed lööklaused Balti riikide vähemuste, kaasmaalaste kaitsmise ja rahvusliku diskrimineerimise teemal. Kas Venemaa mõjutusel või vennalikust hoolitsusest lähtub ka Euroopa Liidu institutsioonidest manitsusi lihtsustada kodakondsuse (ingl k citizenship) andmist n-ö halli passiga mitte-eestlastele.

Tahaksin esile tuua natuke teistsuguse vaatenurga sellele, mis see kodakondsus üldse on. Eestis nimelt ei sarnane juba too sõnagi – KODAkondsus ingliskeelse sõnaga «citizen–ship».

Me oleme harjunud mõtlema, et sõnad kodanik ja kodakondsus on pärit linnade tekkimise ajast ning tähendavad vaba linnakodanikku.

Rahvusriikide tekkides tuli inglise keeles sõna citizenship kõrvale ka nationality, mida samuti kasutati kodakondsuse tähistamiseks. Need sõnad muutusid läänemaailmas samatähenduslikeks. Aga eestikeelne sõna «kodakondsus» ei ole pärit linnade ega rahvusriikide ajast.

See tuleb, nagu sõnad kodu ning kodukollegi ajast, kui põlisrahva elamuks oli püstkoda. Inimesed, kes selles kojas koos elasid, olid teineteise kodakondsed. See sõna väljendab nii inimese isiklikku suhet oma kodukohta ja elamusse kui ka – eelkõige – inimestevahelisi suhteid, omakstunnistamist. Sõna kodakondne tähendas kokkukuulumist, ühe katuse all elamist. Kui kutsud kellegi oma kodakondsete hulka, ei ole ta kojas enam võõras ega külaline.

Me elame Eestis külg külje kõrval, sarnastes suurtes majades inimestega, kellel ei ole riiklikku kodakondsust. Kuid kui Eesti on see suur koda, kus me elame, siis on nad meie kodakondsed, tahame või ei, sest selline on kord eesti kodakondsuse mõiste algupärane ja õige tähendus: kuuluvustunne, mida ei saa kirjutada passi ega esitada ühelegi komisjonile. See on ehtsam ja kindlam kui Euroopa või Tallinna kodakondsus. Jah, võib-olla ei ole me nende eelkäijaid oma kotta vabatahtlikult kutsunud. Kuid ei ole ju praegused kodakondsuseta inimesed mitte ka enam kontvõõrad. Paljud neist ei kujuta ette, et nende kodu ehk koda oleks kusagil mujal kui Eestis.

Olge MINU kodakondsed, peaksime ütlema meie, mitte riik. See, kelle me, eestlased, oma kodakondseks tunnistame, on meist igaühe enda teha. Keegi ei saa selle kohta templit passi lüüa.

Tuuli Reinsoo

    Tagasi üles