Kuurordidirektor provintsist

Kaido Kirikmäe Foto: Ergo Kuld

Kaido Kirikmäe (31) ehk Krishna Kripa ehk ansambel Ragatmika – Eesti omapärasemaid muusikuid, vaimukas vestleja ja paljude subkultuuride spets.

Kevade lõpus ilmus Kaitsil (enamik inimesi nimetab teda lihtsalt nii) teine album Ragatmika nime all, tänaseks on see popp ka väljaspool spetsiifilisi ringkondi. Tegemist on sooja ämbientmuusikaga, milleni Kaits on jõudnud (tagasi) läbi pikkade rännakute ajas, ruumis ja mõttes.

Kunagine punkar. Tema ülivihane bänd Glööd evis kõige muu radikaalse seas konflikte natsidega.

Kaits ei märganud, millisel hetkel ta enam punkar polnud – väliste tunnuste põhjal: «Ma ei viitsi enam, hipikultuur, pungikultuur, see on tehaste tehtud. Samas ma ei hakka ka puulehte selga panema, kuigi Indias käivad tuhanded nii ringi.»

«80ndail tundus punk Eestis aus, täielik vabadus, alternatiiv ühiskonnas toimuvale, eks,» jätkab Kaits. «Aga iga stiil muutub sektantlikuks. Mina tahtsin olla avatud. Mäletan, et sõitsime vanemate punkidega rongiga Võrru, mis oli mingi ilgem pungi meka sel hetkel, ja teised tüübid hakkasid linna piiril mulle oma kaelast kette juurde toppima, et ma näen liiga korralik välja. Ma olin siis 16, aga juba siis tundus, et midagi on viltu.»

Lisaks avastas Kaits, et paljud «punkarid» olid vargad, pätid ja suvaparmud. Punk ei tähenda seda, et pead olema halb ja nõme inimene, eks. Oli aeg leida oma tee, olles südames punk edasi (ja siiani).

«Millalgi avastasin, et mulle meeldib nüüd tekno ja ämbient, aga samas ka indie, ja punk nagu meeldib ka endiselt,» meenutab Kaits. «Selles eas tundus, et pean olema keegi konkreetne mees, identiteedi loomise värk, onju. Ei saa olla punkar ja kuulata teknot. Siis korraga leidsin, et kamoon, ma ei pea ju üldse endale mingeid piire seadma!»

1997 jättis Kaits joomise ja sõbrad-tuttavad hakkasid muutusi tuvastama tema käitumises ja välimuses.

Ta töötas Laseringi poes müüjana ja ühel päeval pärast seda, kui ta jooksis Raekoja platsilt, kus koos teiste pühendunutega Hare Krishna laulis, otse tööle Narva maanteele, avastas Kaits, et inimesed vahivad teda, et ülemus vaatab, aga ei julge midagi öelda ja et üks hindu, turist ilmselt, hüppab poodi sisse ja tervitab: Hare Krishna!

Kui ta kahe tunni pärast vetsu läks, nägi Kaits peeglist, et on otsa ette tilaka märgi unustanud, see on savist energeetiline ja filosoofiat kandev sümbol, mis kiilal peal päris aukartustäratav välja näeb. Kaitsist sai krišnaiit, ehkki ta selle sõna vastu protestib: läänelikku päritolu lihtsustatud termin.

Tema muidu palja pea kuklasse ilmus pats, kaela helmed, selga Krishna-sümboolikaga T-särgid. Mäletan, et ta nimetas Krishna-värki pungimaks kui punk, ja see lause oli veel kõige pungim.

Aga mis punk, selleks ajaks oli Kaits jõudnud olla tunnustatud tekno- ja ämbient-DJ Provincial Beat (Türilt ja rahulikus võtmes), ansambli Acid Complex eestvedaja, psühhoindiebändi Bog Bogies bassimees ja elektroindiebändi Dolm üks eestvedaja. Tulevases Eesti popmuusikaentsüklopeedias vol. 1 (auu, entsüklopedistid?) ilmub kindlasti eraldi artikkel.

«Algul üritasin inimestele pinda käia, neid valgustada, siis ma märkasin, et nad põgenevad mu eest,» muigab Kaits.

«Nüüd ma enam tõde ei kuuluta, aga märkan, et klubis või kontserdil tulevad inimesed ise ligi, et räägi midagi. Nii palju ma asjast tean, et võiksin habeme kasvatada, guru mängida ja andameid vastu võtta, ja lõpuks limusiiniga ära sõita, selliseid valegurusid on küll, aga see ei ole minu rida.»

Kaits on kaks korda Indias käinud, kuukaupa, ning mõlemad korrad on ta valdava aja veetnud mööda nn Ürg-Indiat reisides.

«India on õnneks nii suur, et Babülon ehk Lääne elu halvem pool ei ole veel igale poole jõudnud,» hindab Kaits, «ja sellepärast on inimesed, kes elavad külades, kus on aastasadu samamoodi elatud, õnnelikud ja avatud.

Nad ei oskagi moderniseeritud elu tahta. Mis siis, et nad ei ole internetist teada saanud, mis on Tallinn või Von Krahli teater.

Kui ma nägin, kuidas loojangul, India sumedal õhtul, küla serval jõe kaldal ajasid omavahel juttu neli naist, kõik väärikad, rahulikud ja kõigil need nõud peas, siis sellised ajatud pildid ei lähe elu lõpuni meelest.»

Kaits jutustab ühe täiesti erineva tunde Indiast ja juhuslikult nimetab ta jälle Von Krahli: «Esimene kord olin ma Indias mõnda aega haige, siis mul tekkis vahepeal küll selline tunne, et ma annaks kogu papi, et Von Krahli ust katsuda. See teema oli nii harjumatu, lebad kuskil India soode vahel ja väljas paistab hull päike.

Kui sa esimest korda Indias lennukist välja tuled, oled täiesti alasti – sellise valguse käes!»

Paar aastat tagasi tuli Kaits plaadipoest töölt ära. Asjatundlike ostjate kahjuks, sest ta oskas soovitada ja teadis, mida müüb. Paljude diipelektroonika artistideni on mind juhatanud tema, ja ma arvan, et ma pole ainus selline ostja.

«Ma lihtsalt ei suutnud enam ühe koha peal kellast kellani seista ja suhelda,» ütleb Kaits. «Ma pean liikuma, vahel ka füüsiliselt.» Ta reisis, käis näiteks Šveitsis, elas seal Hare Krishna templis, aga nädala pärast põgenes, sest oli hea, isegi liiga hea, igav ja stabiilne elu.

Kaits seletab, et Lääne inimene tahab kõik rangelt struktureerida.

Tema on sündinud Lääne inimese kehas, aga vaimselt tõmbab teda Ida poole, kus inimesed mõtlevad sageli vabamalt. Ka Kaitsi peas ei tapa erinevad struktuurid üksteist, ta tahaks jõuda seisu, kus vaimsed barjäärid kaovad.

«Südames me oleme niikuinii kõik ühesugused, punkar või hausimees, hindu või inglane, Eestis tahavad paljud olla briti kutid ja kindla liini mehed, aga see ei ole üldse tähtis, tuleb osata näha asjade taha, nende tegelikku olemust,» valgustab Kaits – aga ta teeb seda nii loomulikult, et kuskilt juba kuuldud ja ise orgaaniliselt tajutud mõte kõlab värskelt ja paneb uuesti mõtlema.

Jah, temast võiks kunagi siiski guru saada – aga ilmselt on ta selleks liiga avantürist.

Ta ei sule enda ees ühtegi ust. Ta pooldab endiselt Krishna-filosoofiat, aga ta ei käi kellaajaliselt palvustel ega täida isiklikus elus rituaale.

«Ühel hetkel saad aru, et tempel on sul peas, noh ma ei taha öelda, et ma olen nüüd juba nii kõrgel levelil, aga mulle ei ole oluline, kuidas asi välja paistab,» räägib Kaits.

«Ma ei välista ka, et võtan kotist õllepudeli praegu,» lisab Kaits veidi hiljem jutule dogmadest, keeldudest, imagoloogiast.

«Keegi ei keela mul seda teha, ja võib-olla ma olen kuuekümbisena Eesti suurim parm. Mäletan, kui oluline oli joomise juures rituaal, ja teiseks, et olla teistega peol samas tujus, eks. Ma käisin hiljuti esinemas Lätis festivalil «Tabuns», kus teised minu leibelikaaslased võtsid napsi, aga mina olin samas seltskonnas ilma napsita samal levelil ja lõbus – selline rituaal on mulle praegu loomulikum.»

Praegu juhib Kaits plaadifirmat Kuurortrecords (Ragatmika, Port, Kurt Weber Pink Band jm), tehes seda koduarvutist ja eelistades sageli plaate müüa käest kätte, viitsimata vahel suhelda hulgikaupmeestega.

Kuurortrecords, Provincial Beat, see kõik kõlab kuidagi rahustavalt, eks.

Sügisel avavad Kaitsi sõbrad taimetoidurestoranklubi ämbient-, chillout- ja etnomuusikaga, mille kultuuriprogrammi eest hakkab hoolitsema Kaits.

«Ma ei ütle ei ka hausi dj’dele, kui nad mängivad iizis ja omanäolises võtmes, aga eelistan pigem täiesti tundmatuid mängijaid, kel on hea maitse,» kuulutab Kaits.

Kui oleme hiljem tänavanurgal veel pikalt rääkinud India kastisüsteemist (tänapäeval degradeerunud), Eesti jõmmide kurjuse algetest (isiklikud kompleksid ja häired ümbritsevaga suhestumisel) ja Krishna-templi kodukorrast (Tallinna kesklinnas hoovide vahel, kust tuleme lõunalt), siis tundub mulle, et sel päeval on maailm helgemaks läinud, ja kui osad kohtumised ruineerivad täiega, siis osad jällegi, vastuoksa, rikastavad.