Haridus ja infrastruktuur otsustavad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kaarel Kilvits leiab, et Eestil on otstarbekas «sõita progressi rongis jänest» ja teha panus selliste otseinvesteeringute sissevoolule, mis loovad Eestis suure lisandväärtusega kõrgtehnoloogilise tootmise.

Mitmed majandusteadlased ning sotsioloogid on rahulolematud Eestis valitseva vaesuse, kihistumise ja ühiskonnas kaasalöömise ebavõrdsete võimaluste üle. Väljapääsu nähakse ühtsuses, solidaarsuses, stabiilsuses ja tasakaalustatud arengus ning soovitatakse meil püüelda Skandinaavia heaoluühiskonna suunas. Selleks tuleks nende arvates majandus- ja sotsiaalpoliitika kujundamisel ning elluviimisel eeskuju võtta Soome ja teiste Põhjamaade sõjajärgsetest kogemustest. Seda eeskätt kõrge(ma)te maksude, sotsiaalsete garantiide ja riikliku tööstuspoliitika osas.

Kuid see pole võimalik. Olukord on muutunud ja eilseid – olgugi edu toonud – meetodeid pole võimalik rakendada homses maailmas.

Maailm on muutunud

Pärast sõda oli maailm praegusest suletum ja kapital paiksem. Kapitalist oli valmis (sunnitud) sõnakuulelikult taluma kõrgeid makse ja mitmesuguseid sotsiaaldemokraatlikke käsulaudu (töövõtjakeskne tööseadusandlus jms). Seda suuresti seetõttu, et tootmise mõnda teise (sobivamasse) riiki üleviimine oli keeruline või lausa võimatu. Kapitaliste oli tollal võimalik taltsutada. Või nad ei vajanudki nii väga taltsutamist, sest jagasid oma tööjõuga ühist kultuuritausta ja väärtushinnanguid.

Protestantlik individualism oli parajasti madalseisus. Ühiskondlik (rahvuslik) solidaarsus oli tollal Soomes ja teistes Põhjamaades väga kõrge, sest valdav osa elanikest olid sõja-aastatel koos kannatanud, vaesed, valgenahalised, heledajuukselised, lähedaste väärtushinnangutega, riigikeelt kõnelevad luterlased.

Praeguseks on maailm globaliseerunud ning ettevõtlust finantseeritakse üha enam globaalse kapitali tiiglist. Selline mobiilne kapital ei mõtlegi riigivõimu igasugust (ettevõtlusele ebasoodsat) tegutsemist kuulekalt taluda. Kapital suundub sinna, kus investeeringud suurimat kasu toovad. Ja koos kapitaliga muidugi ka töökohad ja maksutulud.

Samuti on oluliselt nõrgenenud ühiskondlik (rahvuslik) solidaarsus. Meil muudkui räägitakse kahest või jumal teab mitmest Eestist. Keskmine kodanik pole valmis maksma kõrgeid makse selleks, et töötutele, harimatutele, vaestele, õnnetutele, saamatutele, ükskõiksetele, laiskadele, joodikutele, narkomaanidele piisav ninaesine kindlustada. Ja ammugi mitte selleks, et oma kaotatud privileege taga nutvatele ja tagasi nõudvatele, riigile ebalojaalsetele muulastele mugavat äraelamist võimaldada.

Riigi võimalused vähenenud

Rahvusriigi kodanike majanduslik olukord ei ole enam selle riigi seadustega kontrollitav. Euroopa väikeriikide rahvuslikud turud ei kujuta tänapäeval endast enam olulisi üksusi ning majanduspoliitikat kujundavad ja viivad ellu riikide asemel lisaks Brüsselile rahvusvahelised korporatsioonid. Rahvusriikide turgude asemel on üha enam integreeruv ja spetsialiseeruv globaalne majandus. Areng on mõneti analoogiline keskajaga. Tollal kaotas kirik oma positsioonid riigile, nüüd kaotab riik oma positsioonid rahvusvahelistele korporatsioonidele.

Põhimõtteliselt muutunud olukorras on Eestil väga problemaatiline viia ellu riiklikku tööstuspoliitikat ning kulutada oma piiratud ressursse tehnoloogia väljatöötamise ja tootmise alustamise abistamiseks. Ettevõtjad näevad igas sellises fondis lüpsilehma. Nad jätaksid kulud ja riski meeleldi riigi kanda, võimalikud tulud hoiaksid aga endale. Omanikud on reeglina tänamatud ja võivad esimesel sobival võimalusel neile kuuluva rahvusvahelisele kontsernile maha müüa või mõnda sobivamasse riiki üle viia. Ja maksumaksjate raha kulutanud Eesti riik on ilma nii loodetud töökohtadest kui ka maksutuludest.

Aga meie soov ääreriigist tuumikriigiks saada on tugev. Seepärast tuleks maailmas tähelepanelikult ringi vaadata ja muutunud olukorra tarvis uus ja sobilik tegevusplaan koostada.

Edu tagatised

Eesti ei kuulu objektiivsetel põhjustel uusi tehnoloogiaid väljatöötavate riikide hulka. Õnneks oleme me aga võimelised neid tehnoloogiaid mujalt üle võtma ja tootmises kasutama.

Tänapäeval tagavad konkurentsivõime teadmised ja oskused, võime kiirelt juurutada uusi tehnoloogiaid. Võtmeküsimuseks on muutunud riikidevaheline tehnosiire. Eriti selle kapitali mudel, kus koos otseinvesteeringutega tulevad riiki kõrgtehnoloogia, oskusteave, turusidemed, töökultuur ja mis iganes.

Samas on aga väga vähestel vaestel riikidel viimastel kümnenditel õnnestunud selliseid otseinvesteeringuid välja meelitada, mis on loonud suure lisandväärtusega kõrgtehnoloogilise tootmise. Selle ülesandega hakkama saanud riigid on panustanud eelkõige inimeste teadmistesse ja oskustesse ning teinud hariduse, s.h täiendkoolituse kõigile kättesaadavaks.

Kujunenud olukorras on Eestil otstarbekas «sõita progressi rongis jänest» ja teha panus selliste välismaiste otseinvesteeringute sissevoolule, mis loovad Eestis suure lisandväärtusega kõrgtehnoloogilise tootmise. Selline strateegia pole võib-olla uhke ega efektne, aga see-eest efektiivne ning rahva elujärge ja riigi rikkust kiiresti suurendav.

Finantsvõimalusi, tehnoloogiaid, turusidemeid jms omavaid rahvusvahelisi korporatsioone huvitab aga madalatest palkadest ja maksudest hoopis enam korralik infrastruktuur ning haritud tööjõud. Eesti riigil oleks mõttekas (nii paljukest kui ta veel majanduspoliitikat teha saab) toetada-arendada mittemobiilset «maa küljes kinni olevat» infrastruktuuri ja suhteliselt vähemobiilset tööjõudu hariduse ja täienduskoolituse kaudu.

Tööjõud on ELis ja maailmas üldse tunduvalt paiksem kui kapital ning tootmine. Keel, kultuuribarjäärid, sotsiaalne võrgustik ja mis iganes hoiavad inimesi paigal. Ka Eesti tööjõud ei lahku siit kuigi massiliselt, sest tegelikult on Eesti elamiseks lihtsalt suurepärane koht. Seepärast läheb igast haridusele ja täiendõppele kulutatud kroonist 95 senti asja ette.

Tagasi üles