Ajaloolane ja patriootilised müüdid

Eesti iseseisvuse taastamine andis meile tagasi ajaloo. Ajaloo teadvuse kaasajastumist saab aga pidurdada mitmel moel. Ka probleeme ignoreerides. Soomlase Matti Turtola Pätsi elu ja tegevuse uus-käsitluse esitlusel Tartus oli raske aimata, et toimus see ülikoolilinnas.

Ilmjärve esimeste üllitiste materdamisele leidub ehk lähim paralleel aastaist 1989-1990, kui nii parteiajaloolased kui EV taastajad «kutsusid korrale» kadunud Evald Laasit. Ja eks nüüdki soovitatakse «toimetajat» minu arvates lausa eeskujulikule raamatule. Muidugi, pole kerge olla näiteks Konstantin Pätsi ausamba taastaja ja näha tolmuks pudenemas nii mõndagi müüti.

Ex Finlandia lux

Ajalooteaduse nime vääriv tegevus tähendab patriootilise publitsistika asendamist arhiivitööga. Eks seegi, et teos kaitsti Soomes väitekirjana, on kõnekas.

Helsingi ülikooli autoriteet kodu-uurijaid muidugi ei peata. Äsjasedki väited, et Ilmjärve varasematele leidudele pole raamatus lisa tulnud, püüavad seda ajatult madaldada.

Ilmjärv on vaadanud väitlust tekitanu üle ja kogunud hulga lisaargumente. Tulemus on Eesti uue iseseisvusaja silmapaistvamaid uurimusi mitme tavalise doktoritöö mahus.

Imetlusväärsel ja mõnda silmanähtavalt kiivaks tegeval viisil on Ilmjärvel õnnestunud juurde pääseda ka sellistele allikatele, nagu seda on Nõukogude saatkondade ja poliitilise luure raportid.

Ehkki raamat on rangelt akadeemilisena välja peetud, on hillitsetud poleemiline paine selles läbivalt tajutav. Raskelt langevad uued ja uued argumendid tõendamaks reetmist, mille patriootiline veste on tabustanud.

Mingis mõttes ongi see raamat vastus Ilmjärve peaaegu et «rahvavaenlaseks» kuulutamisele.

Sündmuste rekonstruktsioonid kõnelevad nüüd enda eest. Muidugi annab ajaloolane ka hinnanguid – nii kasutab ta sellised ränki sõnu nagu «reetmine» – kuid nii see oli.

Kala mädaneb peast

Ilmjärv keskendub meie traumaatilistele probleemidele: kas Balti riikide iseseisvuse kaotust oleks saanud vältida? Kas me oleks pidanud ja saanud vastu hakata? Mida võinuks saatuslikel päevadel ehk teisiti teha? Miks oli Soome saatus teistsugune? Milline oli riigijuhtide isiklik roll? Kas diktatuurirežiimid ei olnud meie iseseisvuse kaotuse peamine põhjus?

Just viimane on eriti valus küsimus. Ajalooline mütoloogia ajab kõik stalinliku Venemaa kaela. Polevat ka laustõendeid Pätsi šantažeerimisest. Et Päts sai pistist nii sakslastelt (kes sundisid sellega relvi ostma!) kui venelastelt, on ühe riigipea mainele ja teovõimele aga hävitav.

Kuid peamine on see, et korrumpeerunud diktatuurid olid rahva lõhestanud, võõrandanud kodanikud riigist, murendanud rahva kaitsetahet.

Mitte see, et Balti riikide sõjavägede keskmise pataljoni tulejõud jäi vähemalt kaks korda alla Venemaa omale, polnud peamine probleem.

Kui Eestis veel leidus patriotismi, siis Läti ja Leedu kodanikud polnud valmis surema klike-võimuliste režiimide eest.

Demokraatlike, vabadele valimistele rajatud riikidega on raske manipuleerida.

Seda kinnitas Soome kogemus. Juba 20 aastat tagasi tehtud STV-1 sarjas «Sõja ja rahu mehed» toodi just see esile, kuidas Stalin oli hädas Paasikivi väitega, et Soome delegatsioon peab minema koju «nõu pidama» ja «saama volitused».

Diktatuuride kehtestamine Baltimaades mitte ainult ei olnud Venemaa huvides, vaid Stalini luure toetas nende teket. Leedus riigipööre lausa kooskõlastati Venemaaga.

Balti riikide diktaatorid võtsid endale erakordse vastutuse ja jäid oma saatusele alla. Nemad vormistasid ilma vastu hakkamata ka seadusvastased dekreedid, mis lubasid Venemaale jätta mulje, et toimuv on «rahva tahe».

Karu diplomaatia

Balti riikide koostööd ja julgeolekugarantiide otsimist käsitlevad peatükid peaksid olema kohustuslik lugemine Eesti diplomaatidele. Ajaloo tragöödia on kordumas farsina, kuid naljast on kõik kaugel. Balti riikide ühtsus on küll suurem. Muidugi pole nüüd Vilniuse ja Memeli/Klaipeda probleeme.

Lisaks objektiivsetele vastuoludele, mis tulenevad erinevast ajaloost, väärib erilist tähelepanu osavus ja järjekindlus, millega tegutses Venemaa.

Ülesandega isoleerida Balti riigid nende lähimatest liitlastest ja siis ka murendada nende omavaheline koostöö, sellega said Venemaa diplomaatia ja salateenistused suurepäraselt hakkama. Alati kui oli tekkimas koostöö (näiteks Eesti ja Poola vahel), siis töötlesid Vene agendid diplomaate. Küsimus, mida Ilmjärv võinuks ka teise nurga alt vaadata, on Eesti-Soome koostöö Soome lahe sulgemisel Vene laevastikule – see oli Venemaa huvisid riivav, kui mitte provotseeriv tegevus.

Sulg kindlustas ju Põhjamaade tooraine (Rootsi raud !) tarnete ohutuse sõjaks valmistuvale Saksamaale. Soome võis «garandina» loota Saksa ja Rootsi huvile, et maa iseseisvus säiliks. Aga mida andis miljonite matmine allveelaevadesse Eesti julgeolekule?

Suures plaanis oli valikuid vähe. Sõjaline häving olnuks vältimatu. Balti riikide valitud taktikat iseloomustab Ilmjärv mõistega «viivitussõda». Sõjalises mõttes lootusetus olukorras oodati «suurt sõda», mis oleks vähemalt Venemaa käed sidunud, kui mitte selle varisemisele viinud.

Kas oleks saanud teisiti?

Viivitussõja kontseptsiooni ei mahu ka vähimagi katse puudumine «võita aega», kas või päevi, teha ettevalmistusi eksiilvalitsuse moodustamiseks, toimetada kõrvale relvi (nagu Soomes nn relvapeidu aktsioon) jne. Kribinal-krabinal kirjutati kõigele kohe alla ja pakuti kohe sedagi, mida polnud küsitudki – st baase!

Ei tehtud vähimatki katset kas või salaja informeerida Läänt vene diktaadist, saboteerida venelaste nõudmisi. Kõik pandi Hitleri võiduka sõja kaardile. Kuid kuidas ei saadud aru, et Venemaa ei jäta oma tagalasse ühtegi potentsiaalselt vaenulikku «kodanlikku» armeed.

Mitte niivõrd Lääne omahuvilisus, kuivõrd Balti riigimeeste abitus, režiimide jõuetus on ahastamapanev. On ju kohutav, kui «ametlik Eesti» keskendub maailma ees vägivalla varjamisele, oma rahva ja maailma avalikkuse petmisele.

Soomele traagilise Talvesõja ajal arendatakse «sõprust» Venemaaga. Raamatu mitte väiksem panus on stalinliku NSV Liidu, kelle õigusjärglane on tänane Venemaa, välispoliitika võttestiku näitamine. Ajalugu tuleb tagasi. «Riigid, kes taganevad demokraatia normidest ja inimvabadustest, kujunevad reeglina ohu allikaks oma naabreile, sest kalduvad provotseerima sõjalis-poliitilist pinget.»

Vaatamata sarnasusele pole see demagoogia pärit mõnest Molotovi kõnest, vaid nii iseloomustas hiljuti Tšetšeenias genotsiidi korraldava Venemaa välisminister Sergei Ivanov Londonis Eesti ja Läti poliitikat.

Kord reedeti Eesti, andes hääletu, isegi takka kiitva alistumisega, teist korda reedaksime oma rahva, kui nüüd keelduksime tõele näkku vaatamast.

Eesti ja Läti probleemid on okupatsiooni pärand, mille süüdlane süüdistab jälle oma väikesi naabreid, kes nüüd pole õnneks enam üksi.

Raamat

Magnus Ilmjärv «Hääletu alistumine»

Argo 2004, 987 lk