Mäng retroga on nagu ajas rändamine, ja mida kaugemal paikneb fantaasia valdkonnaks olev ajastu, seda ahvatlevamaks ta muutub. Minevik, mida ei olda isiklikult kogetud, laseb endasse vastu vaidlemata paigutada utoopiaid ja ideaale, mille eksisteerimise võimaluse on karm reaalsus meid ümbritsevast kultuurist kustutanud.
Daft Punk galaktika tõmbetuules
24. juuli 2004, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii teisaldab prantsuse elektrooniline duo Daft Punk oma juurtega 1970ndatesse ulatuva muusika kahekordselt fantastilisse vormi: animatsiooni, kus taju vormimisel ei ole mingisuguseid piiranguid, ja ruumiliselt teise maailma või galaktikasse.
Keele-eelne nähtus
«Interstella 5555» on filmi kuju võtnud positiivne vastus süüdistavatele grafititele seeriast Kranich 666. Medikament haiguste raviks ja ühiskondliku pahameele leevendamiseks on siinsamas, muusikas, mis ühendab ja sulgeb meist välja negatiivse.
Juba see sõnum ainuüksi muudab «Interstella» filmiks, mis toob nähtavale ühe elektroonilise muusika algse fantaasia ühendada kõiki ja kõike puhtas, kehalistest seostest vabas naudingus. Sõnumit tuleb siin muidugi näha, mitte mõista verbaalselt, sest dialoogi asendab täielikult Daft Punki mõne aasta tagune album «Discovery».
«Interstella 5555» valmis Daft Punki ja Jaapani animaatori Leiji Matsumoto koostöös. Nende suhtlemine toimus kahekeelse sõbra vahendusel, ja võib-olla just vahetu kontakti puudumise tõttu toimib ka film kui lihtne ja keele-eelne nähtus.
Et puudub võimalus sündmusi seletada, toimub tegevustik praegu ja kohe, võimaldamata nn teaduslikke konstruktsioone, mis ulme põnevaks muudavad. Ent kes on ulmega kursis, tabab taustsüsteemi minutiga.
Otse keset kontserti kusagil kaugel planeedil röövitakse lavalt bänd ja toimetatakse Maale. Paari teadvust kontrolliva vidina abil teeb manipuleeriv impressaario neist kuuleka ja rõõmutu bändi Crescendolls.
Viis liiget mängivad küll enda muusikat, kuid produtsent Earl de Darkwood võtab neist viimase kui elumahla. Bändile tõttab appi sõber oma kitarrikujulisel tähelaeval ja päästab neist neli. Koos peavad nad vabastama ka bändi ainsa naisliikme ja jõudma tagasi kodugalaktikasse.
Sageli on retrospektiivselt laenatu säravam ja mahlakam kui originaal; poleks ju mõtet kopeerida, kui sellele ei lisanduks laenamise nauding, mänguline ja mitmetitõlgendatav rõõm karnevalist.
Film kui manifest
Daft Punki plastilised kõlad on mahlakalt kloonitud diskost ja funkist, täpselt niivõrd sünteetilised, et neid võiksid tekitada tulnukad, kelleni on meie päikesesüsteemist süstikuga jõudnud vaid üks vana Earth, Wind & Fire plaat.
Matsumoto seab selle kõrvale visuaalse ilutulestiku, 1970ndate värvigamma ja mõned animele iseloomulikud tegelaskujud. Teekond läbi galaktikate põimib sisse Kubricku kuulsat reisipassaai «Kosmoseodüsseiast» ning Matsumotol on vabadus teha vihjeid oma varasematele töödele.
Rõhudes muusikatööstuse manipuleerivatele toimemehhanismidele, paljastaks Daft Punk aga nagu rohkem hirmu muutuda ise üheks end kiire tõusuga juurtest lahti rebinud megabändiks. Reissöör Kazuhisa Takenôchi ülesandeks jäi ilmselt eelnev tervikuks ühendada.
«Interstella 5555» pole niivõrd ehk film kui manifest. Filmid klubikultuurist on enamasti sunnitud näitama, mida inimesed seal teevad, selle asemel et fantaseerida, mida muusika kuulajaga teeb. Animatsioon laseb Daft Punkil siduda mõlemat võrdselt.
Terve film on ainulaadne metafoor bändindusest, mida muusika kuulajatega ja mänederid bändiga teevad, kitist helis ja visuaalis ning muusika ülendavast utoopiast.
Muusika digitaalne kõikelubavus on loonud olukorra, kus me täpselt ei tea, kust täpselt kõlad tulevad. Tunni jooksul pakub Daft Punk oma versiooni, lastes end Jaapani animaatoril kahest prantsuse tüübist viieks siniseks tulnukaks ümber joonistada.
Uus film kinodes
«Interstella 5555»
Reissöör Kazuhisa Takenôchi
Jaapan-Prantsusmaa 2003
Sõpruse kinos 23. juulist