Sakala keskuse õpetlik lugu

Krista Kodres
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Miks on meile vaja uut muusikalikeskust uue Sakala näol, kui praegu on selge, et linnahalli ei lammutata, küsib Krista Kodres.

Sakala keskuse ümber toimuv on taas õpetlik lugu sellest, kuidas innukas Eesti ühiskond sööstab ummisjalu realiseerima üht atraktiivset ideed ja avastab alles keset distantsi, et tehti valestart. Viimastel päevadel Eesti meedias presenteeritud keskuse projekt on korralikult läbimõtlemata tegevuse vili. Kui jätkata spordi terminoloogias, siis valestardile lisaks mindi jooksma korralikult treenimata ja teab, kas aru saadigi, missugust distantsi õieti jooksma hakati.

Nõustun igati seni avaldatud arhitektide arvamusega, et Burrows & Cave’i kavand Sakala keskuse uuendamiseks on arhitektuurselt ebaõnnestunud ja kujutab endast keskmisel tasemel kommertsarhitektuuri saavutust. Lisada võiks, et see on kehv süntees UFO ja Sidney ooperiteatri vormidest, mis äärmisel juhul passiks ehk üles ehitada lagedale aasale, kuid mis Tallinna kesklinna sobib nagu sadul sea selga.

Probleemi juured

Asi pole aga paraku ainult arhitektuuris. Ükski lehepilt pole demonstreerinud pakutud visandit Estonia teatri – välisministeeriumi alale projitseerituna. Usun, et see vaade tekitanuks enam furoori, sest sobimatu arhitektuurikeele kõrval torganuks kohe silma, et uus Sakala kompleks on selle koha jaoks meeletult suur. Siit jõuamegi probleemi juurteni.

Sakala keskuse arendusprojekti keskseks ideeks oli saada Eestile korralik muusikaliteater. Idee autoriks oli minu teada tollane kultuuriministeeriumi kantsler Margus Allikmaa, kelle initsiatiivil sõlmiti arendajaga vastav leping ning korraldati arhitektuurivõistlus.

Tähele tuleks panna mitut asja. Esiteks, arendaja sõlmis lepingu enne kui arhitektuurivõistlus toimus, ja põhjalikum analüüs selle kohta, kas kavatsetav ruumiprogramm ka tegelikult olemasolevale krundile ära mahub, puudus. Sest asjalugu on nii, et võttes kohustuse investeerida, ehitada valmis muusikaliteater, pidi arendaja hoonesse plaanima funktsioone, mis ärilises mõttes investeeringut õigustaksid. See tõi kaasa konkursi võitnud projekti mahtude «paisumise», mille tulemusena ka võitja arhitektuuriagentuuri eskiis uue Sakala ehitamiseks saavutas lõpuks mürakad mõõtmed.

Teiseks polnud arhitektuurivõistluse tingimustesse millegipärast sissekirjutatud tõsiasi, et kogu krunt paikneb muinsuskaitseala kontakttsoonis ja et projekteerija peaks sellega arvestama. See avastati alles pärast ja kultuuriminister on keeldunud ilma muinsuskaitse otsuseta projektile alla kirjutamast.

Minu meelest on see õige otsus, sest Sakala vahetus naabruses on Estonia ja kunagise aadli, nüüdse Eesti Panga kaunid hooned oma kõrguste, mahtude ja arhitektuurse ilmega. Arvestada tuleks sellegagi, et piirkonna planeering kujutab endast ühtainsamat klassikalise linnaplaneeringu näidet Tallinnas.

Tegu on Harald Armani 1947. aastal kavandatud nn kultuurikeskuse alaga, mida iseloomustab range teljelisus, pidulikud vaated ja ansamblilisus. Viimast ei õnnestunud küll päriselt ellu viia, sest stalinistlik klassitsism hoonete välisilmes asendati 1960. aastatel modernismi vormikeelega – kuid ka modernism on paljuski klassikalise arhitektuuri derivaat, sedagi iseloomustab ratsionaalsus, selgus ja geomeetrilisus.

Vildakas lähteülesanne

Uus-Sakala kontseptsiooni juurde tagasi tulles väidan, et praeguse olukorra on paljuski tinginud vildakas lähteülesanne. Plaanitavad funktsioonid ei mahu antud kohale ära ja on sünnitanud keskuse mastaabi, mis sinna ei sobi. Siin on muuseas mõtlemiskoht asjaosalistele institutsioonidele, eelkõige kultuuriministeeriumile.

Kas meil on ikka vaja eraldi muusikaliteatrit või on tegu lihtsalt väikese laulurahva (pro kunagise kantsleri) suurushullustusega? Küsimuse muudab tõsiseks samal ajal toimuv diskussioon linnahalli üle. Mis mõtet on ehitada veel üht suurt saali, kui see on linnahallis olemas ja jääbki sinna, saades ühel hetkel ka korda? Kust võetakse publik kümnete muusikalide jaoks? Miks peaks muusikaliteatri ehitama Sakala keskusesse, kus selleks on vaja 24-meetrist lavatorni ja mahtu, mis hoone tohutuks paisutab?

Ja lõpuks, miks peab üldse hakkama totaalselt lammutama senist keskust, mis valmis alles kakskümmend aastat tagasi, ei lagune ja on Eesti postmodernistliku arhitektuuri päris huvitav näide. Kultuurikeskusena Sakala ju mingil määral ka toimib, selle ette platsile oleks võimalik ehitada täiendavaid mahtusid ja need olemasolevaga ühendada.

Minu arvates tuleks neid probleeme koos vaadata, lugeda üle Sakala keskuse leping ja muusikaliteatrist selles paigas loobuda. Siis tuleks kuulutada välja uus arhitektuurivõistlus, soovitavalt rahvusvaheline, kutsutud, väga heade arhitektide osaluse ja korralikult läbimõeldud programmiga.

«Rahva otsus»

Mis puutub arendajate loosungisse «laskem rahval otsustada», siis meenutab see pisut praeguse linnavõimu taktikat. Kes see «rahvas» on? Kas teeme referendumi, millest võtab osa 6% tallinlastest?

Ma ei usu ka, et Tõnu Kaljuste või Eri Klas võtaks minu arvamust tõsimeeli kuulda mõne muusikateose esitamise kvaliteedi kohta.

Ka arhitektuuri puhul ei saa käituda polkovniku lesena, kes teadis kõigest kõike. Uskuma peaks ikka vastava ala kogemust ja kompetentsi. Pidagem meeles, et tegu on Tallinna linnasüdamega, mis väärib ka väärikat arhitektuurset kohtlemist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles