Pikk puhkus kõrgete maksude all

Mida vähem inimesed tööd teevad, seda vähem tekib lisaväärtust, seda aeglasemalt kasvab majandus, seda vähem on riigil raha, kirjutab peaministri nõunik Allar Tankler.

Prantsusmaal, kus, nagu Tõnu Õnnepalu (EPL 22.07.) paar päeva tagasi kirjutas, õitsevad pärnad ja inimesed logelevad parkides, juhtus sel nädalal üks kurioosne lugu. Boschi tehase töötajad võtsid vastu otsuse loobuda kaheksast puhkepäevast aastas, ning töötada sama raha eest kauem. Sarnase otsuse tegid Siemensi töötajad hiljuti Saksamaal, vältimaks koondamisi ning töökohtade kolimist odavamatesse riikidesse. Viimane gallup ajalehes Le Parisien näitas, et 51 protsenti toetab vabatahtlikult tööaja piirangute (35 tundi nädalas) leevendamist.

Eestis kuuleb aga järjest tihedamini ettepanekuid, et vabu päevi võiks rohkem olla ja et puhkus võiks pikem olla. Midagi võimatut selles pole – ainult et pikem puhkus maksab, ja selle hind tuleb kõrgemate maksude näol tasuda maksuameti arveldusarvetele.

Mida vähem inimesed tööd teevad, seda vähem tekib lisaväärtust, seda aeglasemalt kasvab majandus, seda vähem on riigil raha ja seda rohkem peab riik töötajatelt makse koguma. Lihtne majandusteooria.

Minu teada ei ole aga ei Eestis ega Prantsusmaa gallupites küsitud inimeste käest, kas nad oleksid nõus pikema puhkuse eest kõrgemaid makse tasuma. On ilmselt palju neid, kes sellega nõus oleksid. Eriti suveajal tundub see üsna ahvatlev.

Kuid loomulikult ilmneksid kohe ähvardavate vihmapilvedena jutud sellest, kuidas kõrgete maksude korral on igal inimesel vaja rohkem tööd teha, et soovitava elustandardi saavutamiseks vajalik, maksudest järelejääv tulu kätte saada.

Soojemate riikide pealiskaudne vaatlus näitab, et see pole nii. Jättes kõrvale katoliikluse ja protestantliku kiriku ja väärtuste mõjud ühiskonnale, on inimestel külmades põhjamaades ilmselt alateadlik hirm ilma jääda töökohast, kuna see tekitab ohu jääda ilma soojusest ja kodust. Lõunas ei pea kodusein nii paks olema ja kliima tekitab naturaalse turvatunde, magada võib alati ka randa püstitatud telgis.

Kõrgemad maksud lihtsalt sobivad soojemas kliimavööndis paiknevatsesse riikidesse. Sinna, kus õhk seisab nagu majanduskasvgi ja keskmisele inimesele teeb muret intuitiivselt pigem esimene. Igasugused mõtted tööst on rasked tulema ja pigem köidavad tähelepanu märksa inimlikumad ja rõõmsamad puhkuseemotsioonid. Nii ongi seal siesta ja lühikesed tööpäevad, riiklikke tähtpäevi on rohkem ja rahvuslikku koguprodukti vähem.

Mis jahedal ja vihmasel Eestil üle jääb? Lihtsad arvutustehted näitavad maksukoormuse alandamise üht harva märgatud tagajärge: kui tulumaksuvaba miinimum tõuseb 2000 kroonini ja tulumaks alaneb 20 protsendini, siis 6000-kroonise kuupalga (väidetavalt väiksema kui keskmise palga) teenijal jääb võrreldes varasemaga alles umbes 4800 krooni aastas, mille eest on juba võimalik saada nädalasi viimase-hetke-tuusikuid soojale maale puhkama (lend + hotell + heal juhul ka söögid). Ja siis tagasi tööle.

On muidugi ka teine tee. Võtke näiteks noormees Ernan, kes töötab suvehooaja Hispaanias hotellibasseini ääres vetelpäästjana ja õhtuti papagoidega turiste lõbustades, ning nii teenitud raha eest veedab ta teise suve teisel pool ekvaatorit oma kodumaal Argentinas – sõpradega puhates.

Kui enamikul Eesti tööinimestel ja karjeristidel on vertikaalsed ambitsioonid – ikka kõrgemale palgale ja ametile, siis tema töötab horisontaalsel teljel. Igal pool maailmas võib ta vetelpäästjana või turistide meelelahutajana väikest teenistust leida, vabana püsiva eluasemega kaasnevast liisingust ja ülalpeetavatest.

Ka Ernan on poliitikute ja majandushuviliste slängis «tööjõud» – kuid niisugune tööjõud, kes valib riike mitte selle järgi, millal on maksupööripäev, vaid selle järgi, kui palju ja kus on aastas keskmiselt päikesepaistelisi päevi. Nn «kvalifitseeritud tööjõudu», rääkimata tööandjatest ja investoritest, huvitab aga jätkuvalt ka maksukliima, mis praeguste ennustuste kohaselt on lähematel aastatel Eestis päikeseline.

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti