Liigsed ootused Kerry välispoliitika suhtes

Ainuüksi tõsiasjad, et presidendikandidaat John Kerry on liberaalsest Massachusettsist, esindab demokraate ja ei ole George Bush, on kõrgendanud ootusi Euroopa poliitikute ja arvamusliidrite seas. Bushi vihkamine on pimestanud paljusid muidu arukaid eurooplasi ning ei lase neil näha metsa puude taga.

Selle mõistmiseks ei ole vaja lugeda analüüse vabariiklaste või Kerry suhtes kriitiliste kommentaatorite sulest. Demokraatidest välispoliitikaeksperdid pakuvad piisavalt põhjusi järeldusele jõudmiseks, et eurooplaste ootused Ameerika välispoliitika radikaalse muutmise osas on liialdatud.

Ekspertide hinnang

Samaaegselt Demokraatliku Partei kongressiga Bostonis toimus 27. juulil Harvardi ülikooli Kennedy School of Government’is arutelu Ameerika välispoliitika üle. Esinesid viis Harvardi professorit (Joseph Nye, Graham Allison, Elaine Kamarck, Samantha Power ja David Gergen), kes ei ole ainult tuntud teadlased, vaid kolm nendest on töötanud Clintoni ja üks Carteri administratsiooni jaoks.

Kuigi kõik esinejad pidasid üheks peamiseks prioriteediks USA moraalse ja poliitilise autoriteedi taastamist maailmas, olid nad samas arvamusel, et USA välispoliitika on tugevasti mõjutatud strukturaalsetest teguritest, mida uue presidendi valimine ei saa muuta. Hiljutine Kennedy School of Government’i dekaan ja endine kõrge kaitseministeeriumi ametnik Carteri administratsioonis Joseph Nye rõhutas, et välispoliitika fookus võimaliku Kerry presidentuuri korral ei muutu, aga selle välispoliitiliste eesmärkide saavutamise vahendid võivad muutuda. Nye eeldas, et Kerry välispoliitika saab olema «pehme ja kõva jõu kombinatsioon».

Seadusandlik võim

Samantha Power märkis, et strukturaalsed piirangud USA välispoliitika kujundamisel ei tähenda mitte ainult täidesaatva võimu, vaid ka seadusandliku võimu rolli arvessevõtmist. Ta tõi esile rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimise (näiteks Kyoto protokoll või rahvusvaheline kriminaalkohus), mida uus president ei saa lihtsalt üleöö muuta.

Nye tõi välja tõsiasja, et Bush on juba valinud multilateraalse diplomaatia Iraani ja Põhja-Koreaga tegelemisel. «Bush on sunnitud valima multilateraalse tegutsemisviisi, kuna tal ei ole ühtegi head unilateraalset võimalust,» ütles Nye.

Nye oli kindel, et Kerry administratsioon oleks oma välispoliitikas põhimõtteliselt multilateraalne, mitte ainult multilateraalne vastavalt vajadusele. Samas ei saa Nye sõnul USA lihtsalt Iraagist lahkuda, kuna muidu muutub see Liibanoni või Afganistani sarnaseks läbikukkunud riigiks, kus on hea rahvusvahelist terrorismi viljeleda.

Eeltoodu on kurvastav uudis nii valjult USA lahkumist Iraagist nõudvatele kui ka mõõdukamate ootustega eurooplastele, kes arvavad, et ainuüksi Kerry saamine presidendiks parandab transatlantilisi suhteid ja viib USA välispoliitika tagasi «õigele» rajale.

Suhteliselt vaoshoitud näide sellisest mõtlemisest ilmus 26. juulil Briti ajalehes Financial Times Philip Gordoni ja Dominique Moisi sulest.

Autorid toovad välja viis asja, mida nii Euroopa kui ka Ameerika peaksid muutma, et nende omavahelised suhted saaksid paraneda. Isegi kui see nimekiri näib lühike, on ebareaalne eeldada, et Kerry valimine presidendiks suudab kõike seda saavutada (näiteks muuta oma suhtumist rahvusvaheliste lepingute suhtes).

Samas toovad Moisi ja Gordon esile tõsiasja, et Euroopa-Ameerika suhete parandamine on kahepoolne protsess. Nad peavad oluliseks näiteks, et nii Euroopa kui ka Ameerika muudaksid oma tooni ja stiili. Eeldame, et USA president muudab oma stiili ja tooni. Kas siis Chirac ja Schröder muudavad oma stiili ja tooni ka? Ja kui nad muudavad, mis on selle sisuline tähendus? Kas nad lihtsalt ütlevad sõbralikumal viisil, et ei kavatse aidata ameeriklasi Iraagis?

Kui Kerryst saab Ameerika president, on oluline aru saada, et Euroopa ei figureeri olulisel kohal keskmise ameeriklase radariekraanil. Transatlantiliste suhete parandamine nõuab palju kannatlikkust Atlandi mõlemalt poolelt, aga ameeriklased ei ole kannatlikud – eriti asjades, mida nad ei pea oluliseks.

Meelis Kitsing on Massachusettsi ülikooli politoloogiadoktorant. Ta spetsialiseerub rahvusvahelistele suhetele ja võrdlevale poliitikale.