K, 8.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kommentaar: Eesti ei jää tühjaks

Janno Järve
Kommentaar: Eesti ei jää tühjaks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Inimeste väljarändega on erinevatel ajaperioodidel pidanud kokku puutuma pea kõik maailma riigid. Euroopa Liiduga liitumise kontekstis on ka meie ajakirjanduses üsna mitmeid sõnavõtte, kus ennustatakse Eesti tööjõu suundumist rikkamatesse liikmesriikidesse. Mida peaks valitsus tegema, et seda probleemi lahendada?

Esmalt tuleks hinnata probleemi ulatust ehk täpsustada, kui suurtest emigratsiooninumbritest me üldse räägime. Valdav osa uuringutest, mis ennustavad suuri väljarändeid, põhinevad küsitlustel ning küsimuste formuleering on tihti peamiseks põhjuseks, miks saadakse nii kõrged hinnangud.

Võtame ühe näite. Kui teie käest küsitakse: «Kas te oleksite nõus minema välismaale tööle?», siis olles kuulnud, et keskmine palk Soomes on üle seitsme korra kõrgem kui Eestis, vastaks päris suur hulk inimesi jaatavalt. Kui aga arvestada inimeste keeleoskust, oskusteavet, perekondlikku olukorda jms, siis selgub, et välismaale tööleminemine on veidi keerulisem, kui esialgu paistab.

Neid inimesi, kellel on kindel plaan minna ja kes on teinud ka vastavaid ettevalmistusi, on pool aastat tagasi valminud PRAXISe uuringu kohaselt aga vaid 3 protsenti elanikkonnast. Reaalseid minejaid on tõenäoliselt veel vähem. Eelmiste ELi laienemiste kogemus näitab, et tööjõu väljaränne ei ületa suure tõenäosusega 2 – 3 protsenti tööealisest elanikkonnast. Kogu majanduse peale ühtlaselt jaotunult ei kujutaks sellisemahulised tööjõu liikumised väga olulist ohtu.

Samas on üksikuid majandussektoreid, kus emigratsiooni surve avaldub teravamalt. Siin on oluline eristada peamiselt riigi poolt finantseeritud majandusharusid turumajanduslikel põhimõtetel töötavatest. Nendest esimese näiteks on tervishoid, kus valitsus on otseselt turutingimuste kujundamisega seotud ning rahandus- ja sotsiaalministrile on antud ka ülesanne selgitada välja võimalused tervishoiutöötajate palgatõusu finantseerimiseks.

Erasektori osas saab riik aidata ainult konkurentsivõimelise majanduskeskkonna kujundamise läbi, mis võimaldaks ettevõtetel edukamalt tegutseda ning oma töötajatele kõrgemat palka maksta. Kõik alternatiivid, mis hõlmaks endas töötajate liikumise takistamist, ei ole demokraatlikule riigile reaalselt arvestatavaks võimaluseks.

Lõpetuseks tuleks veel öelda, et töötajate liikumisel välismaale on ka omad positiivsed küljed. Rahvusvaheline kogemus näitab, et kui koduriigi majandus areneb edukalt (ja Eesti majanduskasv on üks ELi kiiremaid), siis tullakse sinna tagasi, tuues endaga kaasa välismaal omandatud oskused, teadmised ja ka ärikontaktid, mis mõjub, vähemalt tulevikus, Eesti arengule positiivselt.

Tagasi üles