Möödunud laupäeval tähistati Lätis IrÄ (Mazirbe) külas liivlaste rahvuspüha. Paljude osavõtjate hulgas oli ka viimane liivi keelt emakeelena kõnelev inimene Viktor Berthold.
Liivi rahvapidu viimse liivlase näitus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liivlaste püha augusti esimesel nädalavahetusel tähistatakse juba 15 aastat. See märgib 1939. aastal avatud liivi rahvamaja avamist.
Eestlane Tõnu Karma, kes on liivlastega seotud juba aastakümneid, mäletab liivi päeva vanade tuttavate kohtumispaigana. «Liivlaseks registreerunuid on ligikaudu 300,» teab mees, kes on ka ise liivlastele liivi keelt õpetanud. Peale liivi juurtega inimeste meelitab rannakülas toimuv pidu kohale ka lätlasi ja liivlaste sugulasrahvaid.
Enne peo algust käiakse kirikus. Väike liivi kirik on rahvast täis, osa jääb veel ukselegi. Liivi keeles loetud meieisapalve oli ka esimene liivikeelne trükitud tekst.
Mehed merel
Külas lauldi muu hulgas ka liivi rahvushümni, mille viis on sama eesti ja soome hümniga. Kõnesid peeti peamiselt läti keeles, kuid oli kuulda ka liivi keelt. Hiljem suunduti pikas rongkäigus alla rannale, et viia merele pärg nende mälestuseks, kes randa tagasi pole jõudnud.
Merelt paistab Liivi rand rohe-valge-sinine. Nii on oma värvid saanud ka liivi rahvuslipp: roheline tähistab naasvale kalurile metsa, valge liiva ja sinine merd.
Rannakülade mehed sõitsid eranditult kõik merd. Naised olid kodus ja hoidsid majapidamisel silma peal.
Läti ajal sai liivi kultuurielu hoo sisse: loodi Liivlaste Liit, koolides hakati õpetama liivi keelt, ilmuma hakkas liivikeelne ajaleht, anti välja kalendrit, avati rahvamaja.
Nõukogude Liit pühkis kõik selle minema. Rand muudeti kinniseks ja liivlased olid sunnitud kolima.
Ajalooliselt on olnud kaks liivlaste asuala: Kuramaa ja Liivimaa. Teadlased ei ole ühel meelel, miks tekkis kaks teineteisest praktiliselt isoleeritud liivi rahvast.
12. sajandil elas kokku arvatavasti 15 000 28 000 liivlast.
19. saj keskel elas 22 inimest Liivimaal Salatsi jõe ümbruses ja 2700 inimest Põhja-Kuramaa rannikul. Viimane Salatsi liivlane suri arvatavasti 1868.
20. saj algul elas Kuramaa rannikul 2400, pärast I maailmasõda 1500 ja pärast II maailmasõda 700 liivlast.
Tänaseks on jäänud üks liivi keelt emakeelena rääkiv inimene.
Passis lätlane
Umbes kümne aasta vanuses soome filmis «Kümne inimese rahvas» räägib praeguseks surnud liivlane Pauline Klavina, et pärast Teist maailmasõda sõitsid paljud liivlased Rootsi. «Tagasi enam ei tuldud. Randa ei saanud,» märgib naine.
«Koolid rannikul suleti. Toimetulek muutus raskeks, sest merel ei saanud käia. Töökohad hõivasid venelased,» meenutab Klavina, kuidas allesjäänud liiv lased olid sunnitud lõpuks kolima.
Randa pääses vaid erilubadega ja rahvuseks kirjutati passi liivlase asemel lätlane või venelane. Raimonds Pauls on meenutanud, et liivlased proovisid saada õigust märkida passi oma tegelik rahvus. Ka helilooja allkiri oli palvekirjal, kuid ainus tulemus oli keskkomiteesse viimine.
Nõukogude võimu lahkudes piiritsoon kadus, kuid kadunud olid ka inimesed. 1992. aastast korraldatakse IrÄs liivi päritolu lastele keelelaagreid, kus õpitakse ka liivi laule ja tantse. Ka Viktor Berthold, kes suvitab lähedalasuvas Kolkas, käis eelmisel nädalal lastega kohtumas.
Meieisapalve liivi keeles
Mäd IsÄ, kisÅ«od tuovõs.
PivÄstÅd sÅgÅ Sin nim.
TulgÅ sin vald.
Sin tÅmi suggÅg, kui touvõs, nei ka mÅ päl.
Mäd jegÄpäuviz lÄba Ända mäddÅn tämpÅ,
ja Ända andõks mäddÅn mäd patüd,
nei ku mÄg ka andõks Ändam eÅt sÄ«liztõn.
AlÄ vÄ« mÄdi kÄrtamizÅ,
bet pästÄ mÄdi äbjõvÄst.
SÄ«est ku sinnõn um vald ja joud ja ov igÄbiz.
Amen.