Kuidas hinnata Eesti koole?

Jüri Ginter kirjeldab uusi ideid Eesti koolisüsteemi korralduses – iga kool saab ise end hinnata ja seeläbi paremaks muutuda.

Viimasel ajal on palju räägitud ja kirjutatud hariduse kvaliteedist. Mille alusel aga seda hinnata? Seni on kesksel kohal olnud riiklik järelevalve. Seaduse kohaselt pidid varem kord viie aasta jooksul, nüüd üks kord kuue aasta jooksul igas koolis kuni kaks nädalat käima maavalitsuse töötajad, kes selle järel tegid ettekirjutused ja ettepanekud olukorra parandamiseks.

Sellel süsteemil oli rida puudusi. Koolijuhid ja õpetajad kartsid riikliku järelevalve tulekut ning püüdsid selleks ajaks (väliselt) kõik korda teha. Järelevalve kõikjale ei jõudnudki. Raske oli leida pädevaid töötajaid, kui nende palk oli väiksem keskmise õpetaja palgast, rääkimata koolijuhi palgast. Nii mõnelgi juhul piirdus järelevalve üksnes õigusaktide täitmise kontrollimisega, sest hariduse kvaliteedi hindamine käis üle jõu.

Süsteemi muutmisel on kõigepealt vaja selgeks teha, mida me soovime. Eeldatavasti ei ole raske kokku leppida, et lõppeesmärk on parem haridus. Selleks on vaja analüüsida ja teha õigeid otsuseid igal tasandil.

Sisehindamine aluseks

Analüüsi aluseks peaks kujunema kooli sisehindamine (sisekontroll, siseaudit ja enesehindamine). Paljudes koolides on see juba rakendunud ning hästi korraldatud sisehindamise alusel saab teha järeldusi, mis laadi koolitusi on vaja koolijuhtidele ja õpetajatele ning milliseid muudatusi tuleks teha seadustes ja määrustes. Samas on sisehindamise tase veel ebaühtlane ning paljud koolijuhid on selle juurutamise vastu.

Kuna sisehindamine toimub kooli arengu huvides, siis ei ole põhjust midagi varjata. Seda enam, et hindajad töötavad koolis seal pidevalt. Teiselt poolt on raske harjumuspärases olukorras midagi uut märgata. Selleks peaks koolil olema võimalus kutsuda appi haridusaudiitor, nõunik, konsultant, välishindaja, sisehindamise ekspert vm, nime osas ei ole veel kokkuleppele jõutud. Usaldusliku suhte tagab kokkulepe, et koostöö käigus saadud informatsiooni edastatakse ainult poolte kokkuleppel kooli positiivsete kogemuste tutvustamiseks, seaduste ja määruste muudatusettepanekute tegemiseks, koolituse tellimiseks vms.

Riik kui taustsüsteem

Riik finantseerib haridusauditi läbiviimise üks kord kolme aasta jooksul, kuid kool võib oma kulul tellida haridusauditi ka sagedamini. Enne tuleks lahendada maksustamisprobleem, sest käibemaks võib muuta auditi hinna põhjendamatult kõrgeks. Esialgu võiksid haridusaudiitorid olla mõne riigiasutuse koosseisus, kuid nende kõrval on soovitav era- ja mittetulundussektori osalemine.

Riigile esitatakse iga kolme aasta tagant põhjalikum ülevaade sisehindamise tulemustest. Kooli arengu indikaatorid avalikustatakse igal aastal kooli kodulehel, et lapsevanemad, töökohta otsivad õpetajad jt huvigrupid saaksid teha oma järeldused selle kooli kohta.

Selle kõrval analüüsitakse tasemetööde ja riigieksamite tulemusi, võrreldakse neid õpilaste tasemega kooli astumisel ning uuritakse õpilaste edukust järgmises koolis ja edasises elus. Kontrollitakse koolide õigusakte, mis on kättesaadavad internetis. Jätkub ka riiklik järelevalve, kuid mitte enam regulaarse plaani alusel, vaid seal, kus on karta, et midagi on viltu.

Samas peaks riiklik järelevalve muutuma efektiivsemaks: kui tähtajaks ei ole ettekirjutust täidetud, siis rakendatakse sunniraha või asendustäitmist. Koolitusloa äravõtmine on äärmuslik võimalus ning sellega peaks kaasnema kooli saneerimine, sest õpilased ei tohiks kannatada.

Olemasolevat süsteemi ei ole mõtet lammutada enne, kui uus on rakendunud. Samuti tuleks maksimaalselt ära kasutada need inimesed, kellel on juba kogemus koolide välishindamisel ja nõustamisel. Üheks võimaluseks on eellepingud, teiseks võimaluseks on neile uue töökoha otsimine ja sellega kaasneva väljaõppe finantseerimine.

Kindlasti on vaja korraldada ka vastav koolitus, kuid kõige olulisem oleks asjaosaliste kaasamine uue järelevalvesüsteemi väljaarendamisele. Nii võtavad nad selle kõige kiiremini omaks ning ei hakka otsima põhjuseid virisemiseks, vaid püüavad leida võimalusi kavandatu elluviimiseks.

Kelle kasu?

Millist kasu võib nendest muudatustest oodata? Kool ja õpetajad ei pea enam värisema järelevalve hirmus. Ekspert aitab neil endil sisehindamist korraldada ning see tagab koolile adekvaatse baasi asjakohaste otsuste vastuvõtmiseks. Kokkuvõttes tõuseb töötajate rahulolu ja hariduse kvaliteet. Kui õpetajad omandavad enesehindamise kogemuse, loobuvad nad loodetavasti õpilasi hinnetega karistamast, usaldavad ka õpilasi enda saavutusi hindama ja kasutavad numbriliste hinnangute asemel sisulist tagasisidet.

Kokkuvõttes tõuseb õpilaste rahulolu, väheneb koolist väljalangemus ning paraneb hariduse kvaliteet. Lapsevanemad saavad pidevalt usaldusväärset infot koolis toimuva kohta, nad osalevad ka ise kooli sisehindamises ning saavad selle alusel mõjutada kooli arengut lapsele soovitavas suunas. Paraneb lapsevanemate rahulolu ja koostöö kooliga ning hariduse ja kasvatuse kvaliteet.

Teadlased saavad andmeid koolides toimuva kohta ning see võimaldab neil olukorda üldistada ja kasutada saadud tulemusi õpetajate koolitamisel. Poliitikud ja ametnikud saavad üldistuste põhjal teha vajalikke otsustusi haridussüsteemi arendamiseks.

Kes on muudatuste vastu? Need koolijuhid, kes eelistavad autoritaarset juhtimisstiili.

Millised riskid veel kaasnevad? Kiirustamine. Muudatuste vägisi surumine. Möödarääkimine. Segadus. Neid on võimalik vältida, kui muudatused arutatakse eelnevalt asjaosalistega läbi.