Proloog
Mäletan hästi seda hallide silmade ja avala naeratusega atääni meest, kes ajakirjanikku ei peljanud. Hoopis mina pelgasin teda ennekuulmatu nöök, et ajakirjandusrebase esimeseks pärisintervjueeritavaks pidi saama eesti päritolu maailmakuulus maalikunstnik Kalev Mark Kostabi.
Mulle ei meenu siinkohal kõik, millest toona rääkisime mäletan vaid, et oli suvi ja kuum ja Kalev Mark Kostabi koos Kristjan Järviga ehtis Pärnu Vallikääru neile omase kunstmuusikalise kombinatsiooniga. Intervjuu ja installatsioon möödusid kiire palanguga justkui suveöö unenägu, Kostabi ja Järvi sõitsid Ameerikasse ning arvatavasti saigi kuum aeg sellega otsa.
Suvel kümme aastat hiljem helistan ühe Rooma vanalinna heledat värvi elumaja uksekella. Roiutav palavus pole õhtuhämaruses oluliselt raugenud ning ühel hetkel kulmineerub kõik järeleandmatuks ärevuseks.
Ma tunnen need silmad ja naeratuse, millega kunstnik saabuja uksel vastu võtab, ilmeksimatult ära. Roomas on Kostabil kaks stuudioga ühendatud kodu seisame natuke rohkem väljanäituse-kodu lävel, päris-kodu ootab veel ees.
Esimene pilt
Meid igast küljest ümbritsevad figuurid seintel rippuvatel maalidel tunduvad üksteisega aina kiirenevas tempos põimuvat. Neil pole nägusid, ent ometi nad kõnetavad Kostabi püüd vabastada oma kunsti kõikvõimalikest kultuurikontekstilistest köidikutest.
Keset tuba troonib Klaver. Mulgi on kodus üks pisike pianiino, millel aeg-ajalt mõnd koolilapsele jõukohast tirlimpsu klimberdan. See, justkui äsja kontserdilavalt pakku püüelnud tiibklaver siin ootab aga Meistrit.
«Äkki mängid mõne omaloodud asja?» Kerin end kümne aasta tagusele klaveripalade ettekandele mõeldes valgel diivanil ontliku kuulajana kerra.
Kostabi ei lase end pikalt paluda. Aeglaselt ja hellalt libisevad Meistri tundlikud sõrmed üle klahvide; voogavad helid vallutavad samm-sammult ruumi ning just tema kirjutatud muusikas vormub juba seintelt end aimata lasknud märksõna igatsus.
Päris-kodu erepunasel diival istet võttes silman laual kümneid visandeid.
Mida sa näiteks sellel pildil kujutanud oled?
See on kollaa mees, kellel on raha, veini ja kass, aga armastust pole. Armastus on kusagil kaugel. See on hiljutine teema.
***
Veel üks visand. Naine. Raha. Üksindus. Pildi taha on kirjutatud: «Amber, tegelikult pole ma vihane mitte Sinu peale, vaid selle vahendaja peale, kes ütles, et olen kunstnikuna maha käinud. Sul oli võimalus, ent Sa ei uskunud minusse ega kaitsnud mind.»
Miks selline kommentaar?
Olin sellesse naisesse kaheksa aastat tagasi kiindunud, kuid ta ei vastanud mu tunnetele.
Nüüd, kaheksa aastat hiljem tuli ta uut võimalust saama, ja mina ütlesin ei.
Kunstipärane kättemaks, niisiis?
Kuigi Kalev Mark Kostabi on oma olemuselt väga positiivne inimene, peitub minus siiski piisavalt kirglikku mässumeelsust ning kättemaksust ajendatud soov olla mitte ainult maailma parim kunstnik, vaid sellest veel kümme korda enam!
Ma mitte ei taha olla pelgalt ühes reas selliste kunstnikega nagu Leonardo da Vinci, Michelangelo või Picasso, ma tahan olla selles reas esimene. Nii et päris selline päikesepoiss nagu mu sõber Kristjan Järvi ma pole. (Muigab.)
Teine pilt
Sööme õhtust Il Baccaros; vanalinna kitsa tänava rüppe peidetud restorani lämbuses pääseb sealsete emotsionaalsete püsiasukate sarm meelisegava kergusega esile.
Seinal rippuval Kostabi maalil sukeldub naise pilk mehe silmisse ja peegeldus pildil muudab tunded kolmemõõtmeliseks. Meister jutustab, kuidas siinsamas restoranis nähtud stseen sedavõrd lummas, et ta otsustas valada selle värvikeelde. Igavikuks maalitud pole aga mitte üks unikaalne kohtumine, vaid Il Baccaro kogu oma täiuses hõõgvel silmadega teineteist neelavad paarid, öhe suubuvad kirglikud vaidlused ning küünlaleegi võbelevad varjud.
Me ei joo õhtusöögi kõrvale veini, hoolimata sellest, et veinijoomine tundub Itaaliaga samavõrd kokku käivat, kui kiluvõileib Maarjamaa pärisosa on.
Pead sa end romantiliseks inimeseks?
Igal juhul! Kas või sellepärast, et mulle meeldib Il Baccaros süüa. Vaata, kui vaikne siin on nii romantiline! Kuigi autod võiks siin sõita, satub neid siia haruharva. Vaimustavalt rahulik paik, olen siin käinud alates Rooma kolimisest 1996.
Miks sa oma töid restoranides välja panna lubad?
Kui mu tööd mu lemmiklinna restoranides väljas on, tunnen end lihtsalt kodusemalt. Pealegi meeldib mulle, kui mu kunst inimestele lähedale jõuab.
Miks sa ei joo?
Sest maailmas on palju muudki. Näiteks vesi, apelsinimahl, toit ja üleüldse elu nautimine ilma purjusolekuta.
Aga jokkis olnud oled?
Muidugi! Enamik inimesi on.
Alkoholi mõjul maalida oled ka kunagi proovinud?
Üks kord, aga tulemus oli pehmelt öeldes nigel. (Naerab.) Kindlasti võib mu töödes tajuda teatavat kergust, mida inimesed tunnevad siis, kui nad pilves on ent tegelikult on Kostabi tööd edukad just seetõttu, et nende märksõnadeks on erksus ja ärkvelolek.
Kas võiksid kunagi Igavesse Linna päriseks jääda?
Absoluutselt! Rooma on fantastiline koht ja ma olen siin õnnelik.
Millisena oma tulevikku siin, Itaalias, siis ette kujutad?
Ehk loon perekonna ja ostan lossi Toscanas.
Tähendab et oled siiski loomult pereinimene?
Ma arvan küll... Olen oma perega, iseäranis vend Indrek Pauliga hästi lähedane. Ja ma tunnen ennast peresituatsioonis hästi. Pealegi on Itaalia väga perekeskne maa ja paljud mu siinsed sõbrad loovad mus tunde, justkui kuuluksime ühisesse perre.
Paremat paika elamiseks pole maailmas olemaski! Ma oled Itaaliasse sajaprotsendiliselt armunud, nii nagu ka kunsti. Mu kunsti hinnatakse siin, paljud kollektsionäärid ostavad mu töid nii et mind toetatakse siin väga.
No aga New Yorgis toetati sind ju ka?
Alustasin sealt, ent praegu on mul siin rohkem toetajaid, kuigi minu töödest vaimustujate hulk kasvab ka Ameerikas.
Oled õnnelik, asjade sellise kulgemisega rahul?
Absoluutselt! Ma olen väga õnnelik, et saan elada selles suurepärases, rahulikus paigas.
Aga midagi sa ju ometi igatsed, midagi on puudu?
Ei tea
No kuule, kõik me ju igatseme midagi, püüdleme millegi tabamatu poole!
Ma ei saa küll millegi puudumise üle nii väga kurta, aga... no võib-olla on see siis perekond. Mu tüdruksõber sõitis Californiasse, me ei kohtu kuigi tihti ning ma tunnen end veidi üksikuna. Tal on hetkel lihtsalt teised prioriteedid ja pole kindel, mis sest asjast tulevikus saama hakkab. Tuleb olla realist kui üks inimene elab Roomas ja teine Californias, pole see kuigi mugav.
Kuid armastus pidi ju imesid korda saatma, kas sa sellesse ei usu siis?
Kahtlemata, kuid oleks lihtsalt tore olla kellegagi koos, keda armastad. Mul pole kaugsuhtesse usku, enamiku ajast see ei tööta. Võin seda väita nii oma kui ka sõprade kogemustele toetudes.
Ma pole sinuga nõus...
OK, see võib alguses töötada, aga pärast tunnetad, kuidas miskit jääb puudu. Kahtlemata võib ette tulla ka erandeid; inimesi, kes on ülepea armunud...
Mul pole põhjust armastamast lakata, aga on raske pereelu elada, kui sind lahutab kallist inimesest 9000 miili.
***
Perefotolt Meistri töölaua kohal vaatab mulle otsa noore Audrey Hepburniga sarnanev habras ja õnneliku naeratusega tumedapäine kaunitar. Hallide silmadega mees ta kõrval hoiab naist õrnalt, justkui kartes miskit väga kallist kaotada.
Kolmas pilt
Hommikukuldne Piazza Farnese kallab meie cappuccinotassidesse ekstraportsjoni sooja valgust. Kos-tabi armastab kohvikuid ja vara ärgata; hommikukohvi juures tema lemmikpuhvetis kohtab kõikvõimalikke huvitavaid tüüpe.
Meeldib sulle inimesi jälgida?
Inimesi võib vaadelda küll igas linnas, aga siin Roomas, tassikese fantastilise cappuccino juures pakub see erilist lõbu. Purskkaevud, avarus, vanad majad, osalt üles vuntsitud, osalt mitte siin tunnetad ajalugu.
Pealegi on lahe inimesi vaadates ette kujutada, millist elu nad elavad. Vaata näiteks seda kahtlase välimusega kutti milline karakter! See kutt võiks vabalt olla gangster, kes mu korteris paar aastat tagasi röövimise korraldas. Või see vana naine vaata, kuidas ta kotti hoiab! Milline suursugune hoiak, eks?
***
Üldse elavat Rooma kunstnikkond väga hoogsat kohvikuelu, niisiis pole võimatu, et mõnes sarnases paigas Kostabi kõrval Enzo Cucchit või mõnd muud Itaalia kunstiilma suurkuju trehvad. Kõrvallauas koos võluva kaaslanna ning koerakesega istet võttev vanahärra osutub näiteks New Yorgi mainekaks kunstikaupmeheks Joe Helmaniks selgub, et ka tema pesitseb juba mõnda aega Igaveses Linnas. Kostabi tutvustab talle oma päritolu ja selgub, et Helman on samuti Baltikumist Leedust pärit.
Kui palju maailma poliitilises plaanis toimuv sind huvitab?
Olen pigem selline jälgija. Vaadetelt võiks mind pidada liberaaliks, ehk isegi radikaaliks. Kui asjad minu otsustada oleks, keelaksin Ameerikas näiteks käsirelvade omamise, nii nagu see Euroopas ja Kanadas keelatud on. Kuritegevus väheneks kohe.
Ise oled relva kasutanud?
Lapsena mängurelva, aga tõelist relva küll mitte.
Olen relvade vastane ja see teeb minust paraku mõlema valitseva poliitilise jõu, vabariiklaste ja demokraatide vastase.
Milliseid muudatusi veel teeksid?
Tõstaksin alkoholi ja sigarettide aktsiisi ning paigutaksin saadava raha haridussüsteemi. Haridus, teadmised on ju edu võti.
Mida narkootikumidega ette võtaksid?
Ma pole küll ekspert, ent need, mis on ekstrakahjulikud, peaksid jääma keelatuks, ning kergemad, mis ilmselt nii kahjulikud pole, võiksid olla legaalsed ning nendega äritsemine riikliku kontrolli all.
Igal juhul peaksid need olema kõrgelt maksustatud ja saadav tulu minema haridussüsteemi. Näiteks õpetajate palkade tõstmiseks. USA praegusest poliitikast ei arva ma just väga palju.
Pealegi elad sa praegu Vanas Maailmas...
Jah! Ma olen väga tänulik, et saan elada maal, mis ei sõdi ühegi teise riigiga. Muidugi ei või iial teada, millal mõni sõge lennuk siinsamas Piazza Farnesel või Vatikanis maandub Aga vähemasti pole meil sellist olukorda nagu inimestel Bagdadis. Ma ei kujuta ettegi, kuidas oleks elada, kui iga hetk varitseb oht õhku lennata.
Kritiseerisid kunagi kunstimaailma päris kõvasti. Kas oled nüüd maha rahunenud?
Ehk natuke. Ent siiski pole ma nõus paljude asjadega, mis kunstiilmas juhtuvad.
Ameerikas on sul oma mängusaate vormis kaabel-TV show «Inside Kostabi», milles kriitikud ja staarid su uutele piltidele pealkirju otsivad
Jah, teleshow on Manhattanil eetris kord nädalas kolmapäeviti, eile alles salvestasime neli osa.
Eelistan aga videokunsti ikka telele jätta. Ma ei taha, et näitusele tulnud inimene oleks sunnitud pool tundi ekraani jõllitama, kodus on palju mugavam telekat vaadata.
Kuid pelgalt kaabel-TV eeter kord nädalas ei rahulda sind samuti?
Just nimelt! Praegu tegelengi sellega, et saadet üleriigiliseks muuta, olen sellesse hulga raha investeerinud.
Äärmiselt huvitav on kunstikriitikuid selles projektis osalema panna, loodan jõuda tasemeni, kus iga kunstikriitik oleks mu saates osalenud. Pealegi kaitseb see projekt mind mürgiste kriitikanoolte eest kuidas nad saavad negatiivselt kirjutada pildist, mille valmimise protsessis nad ise osalenud on!
Kaval PR-käik
Ühelt poolt kindlasti, ent samal ajal peitub selles minupoolne siiras soov anda kriitikutele võimalus luua ning loomeprotsessis osalemise kaudu end uuesti avastada. Pealegi meeldivad mulle nende pakutud pealkirjad tõepoolest!
Nii et kuigi selles projektis võibki peituda teatav annus küünilist PR-mentaliteeti, loeb lõppude lõpuks eesmärk kõige enam. Ning eesmärgiks on heale maalile kõige sobivam pealkiri leida.
Milline on suurim summa, mida ühe maali eest saanud oled?
60 000 dollarit kaheksakümnendatel. Viimasel ajal olen müünud suuri maale 20 000 30 000 dollari eest, ühe keskmise Kostabi maali hind on aga nii 10 000 dollari ringis.
Kes ostavad Kostabi töid?
Ameerikas noored kolmekümneaastased, kes on äsja abiellunud kui tahetakse oma esimesse koju maali, ostetakse Kostabi. Jaapanis ostavad mu töid noored ärimehed. Siis muidugi galeriid ja muuseumid ning kuulsused nende seas Bill Clinton, Luciano Pavarotti jt.
Olid Carmen Kassi peale avalikult vihane, kui ta ennast meedias kõige kuulsamaks eestlaseks tituleeris. Kuidas vaenukirvega kuulsate eestlaste vahel nüüd on?
Kohtusin Carmen Kassiga hiljuti ühe näituse avamisel selgus, et ta on mu kunsti austaja ja tahtnud juba aastaid mu maali osta. Nüüd olen hea meelega teine. (Muigab.)
Milline oli esimene eestikeelne sõna, mille selgeks õppisid?
Ilmselt midagi loomadega seoses, ma ei mäleta enam. Olin siis ikka väga väike. Ma ei räägi eesti keelt, aga aru saan küll.
Aga seda ikka tead, kuidas kõlab eesti keeles «ema»?
Ema, eks? (Hääldab püüdlikult.)
Mida sa oma emas kõige enam hindad?
Jõudu ja suuremeelsust ta elab selle nimel, et teha teisi õnnelikuks.
Mäletad veel, milline oli su esimene maal?
Minu esimene õlimaal oli kujutluspilt öisest maastikust, kus sild viib maagilise lossini. Tegin selle 12-aastasena, aga joonistamist alustasin kusagil 56-aastaselt. Varases eas joonistasin enamasti koletisi, arvuteid ja koomiksikangelasi. Ämblikmees oli mu suur lemmik; ka praegustes Kostabi figuurides võib märgata talle omaseid jooni. Näiteks kas puuduv nägu pole mitte Ämblikmehe mask, ainult et ilma võrguta?
Juba algkoolis õnnestus mul kaasõpilastele esimesed joonis-tused viie sendi eest maha müüa.
Pead sa end andekaks inimeseks?
Ei. Ma pole päris kindel, mida andekuse all silmas peetakse. Loovus igatahes on õpitav.
Räägitakse ikka, et see on Jumalast saadud anne, eriline võime. Usun aga, et suudaksin ükskõik kellest kunstniku koolitada igaühes on peidus võime midagi luua.
Epiloog
Intervjuu kätkeb vaid murdosa sellest, millest Kostabiga Roomas rääkisime. Elust, inimesest, kunstist ja kunstielust; tema muusikast, millega ta tulevikus aina rohkem tegeleda kavatseb. Aga ka kolmest kollasest apelsinist tema köögikapil, toataimedest, tema esimesest mustast kodukassist Miisust ja sellest, miks ta eriti ei kokka.
Mõistan nüüd, miks on Kos-tabist kirjutatud mitmeid raamatuid selleks, et Meistrit maalida, läheb tarvis palju tähemärke. â
Helilooja ja kunstnik Kalev Mark Kostabi
Sündinud 1960. a Los Angeleses, kasvanud Californias Whittieri linnas eestlaste Rita ja Kaljo Kostabi peres. Kolm õde-venda.
1982 kolis New Yorki, 1984 sai temast East Villagei kunstiliikumise liider.
Meedias tegi ilma intervjuudega iseendaga, kus kommenteeris intrigeerivalt kaasaegset kunsti.
1988 lõi Kostabi Worldi stuudiost, galeriist ja büroost koosneva kompleksi, kus assistendid kunstniku näpunäiteid arvestades visandite järgi maalivad.
Retrospektiivnäitused 1992 Tokyos ja 1998 Tallinnas. Kostabi teoseid on ka Guggenheimi muuseumi, Metropolitani muuseumi jt püsikogudes.
1989 asutas rühm noori kultuuritegelasi Tartus Eesti Kostabi Seltsi; seltsi kirjastus alustas 1991 ajalehe «Kostabi» väljaandmist.
1998 tuli välja esimene heliplaat «I did it Steinway» Kostabi komponeeritud klaverimuusikaga.
Kostabi teosed on levinud üle ilma ka plaadiümbristel Guns NRosesi albumil «Use Your Illusion», Ramonesi albumil «Adios Amigos».