Võitlus lillede ja lindude vastu

Jaan Kaplinski
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jaan Kaplinski tõdeb, et Tartu parkidest hävitatud põõsastega on kadunud linnast hubasus, inimlik mõõde ja ka võimalus lindudel ellu jääda.

Helikopteril ja muruniidukil on veidi sarnane hääl, nii et olen paaril korral pidanud üht teiseks. See pole ka ime. Mõlemad on sõjariistad, nende abil võideldakse kellegi või millegi vastu. Tartus, nagu ilmselt teisteski Eesti linnades ennekõike lillede, liblikate ja lindude vastu.

See võitlus on olnud edukas. Linn on täis rohelisi lagendikke, kus ei leia ristikunuttigi, rääkimata mõnest muust lilleõiest. Ning loomulikult ei ühtegi liblikat, kimalast, mesilast. Mis neil sellises «rohelises kõrbes» teha. Kui need kõrbed millegi järele lõhnavad, siis vaid kas värskelt niidetud või siis sinna jäänud mädaneva heina järele.

Politsei esteetika järgi

Mujal maailmas rajatakse-hooldatakse murusid selle järgi, kuidas neid kasutatakse, meil niidetakse kõik ühtviisi lagedaks, otsekui oleks tegu jalgpalliplatsidega. Ent enamik neist murudest jääb kasutamata, ei näe seal jalutamas-mängimas kedagi.

Nii võiks suure osa meie rohelisi kõrbeid vabalt lasta kasvada parginiiduks, lilleaasaks, kus tuules õõtsuvad tulikad ja kellukad ning lendlevad liblikad. Sääraseid lilleaasasid võib näha tsiviliseeritud suurlinnades, kus murusid-parke ei hooldata habemeajaja või politseiniku loogika järgi.

Seda, mis osa on politsei esteetika mänginud meie pargikujunduses, olen ise kogenud, kui töötasin Tallinna botaanikaaias, ja olen sellest ka kirjutanud. On kirjutanud teisedki, erilisi muutusi pole aga parkides märgata.

Põõsaid juurde ei tule, neist on jäänud vaid riismed, mõni armetu enela- või sireliroots suurte puude all halastamatult madalaks pügatud murus. Sellistena on põõsad muidugi mõttetud, neist pole silmailu, pole kasu ega varju.

Ent ilmselt seda varju meie politseihingeline pargikujundus just põlgab ja püüab vältida, tunnistades praktiliselt vaid puid, pügatud muru ja lillepeenraid või lillepotte. Lillepotte, mis on paigutatud pügatud murule, olematusse tõrjutud tulikate ja kellukate asemele.

Ent see on ka võitlus inimliku mõõtme vastu, peenemalt öeldes linnalooduse, parkide ja aedade dehumaniseerimine. Pügatud muru jääb meie jalge alla. Meie ise jääme puude alla, puud on meist palju kõrgemad. Inimliku mõõtme, hubasuse annavad pargile põõsad.

Normaalses linnapargis peaksid põõsad varjama pargi sisemuse tänava eest, looma hubase rohelise ruumi. Park peaks olema oaas linnamelus. Paraku on pargid Tartus põõsaid välja tõrjudes liidetud tänavaga üheks. Nad ei ole enam oaasid, vaid asfaldikõrbe täiendavad rohelised kõrbed nukrate puudega, mille all seisavad tühjad pingid.

Linn linnu pilguga

Seal, kus põõsaid veel on, kus nad ei seisa keset kõrbe, vaid elava tarana, seljatagusena, seltsilisena, on ka inimesi, seal istutakse, puhatakse, loetakse lehte. Paraku on niisuguseid hubaseid paigakesi Tartu parkides väga napilt. Minu lapsepõlves oli neid hoopis rohkem, nüüd on politsei- ja habemeajaja-esteetika nad peaaegu hävitanud.

Näiteks olgu Vanemuise park, Barclay park, ka Tähtvere park, kus igal pool on kaotatud parki tänavast eraldavad ja pargis endas vaikseid nurgakesi loovad hekid ja põõsaste rühmad ja kus on jäänud vähemaks pinkidel istujaid.

Ent koos põõsastega, tihedama alustaimestikuga kaovad parkidest ka paljud linnud, näiteks põõsalinnud ja ööbikud.

Nemad tunnevad end hästi keskkonnas, mida inimene pole väga korda teinud, kus on võsa, tihnikut, nõgeseid ja pujusid. On iga aiapidaja ja pargikorraldaja südametunnistuse asi, kas ja kui palju ta raatsib neile eluruumi jätta.

On aga linde, kes on seni tundnud end hästi linnas, kus nad on leidnud pesapaiku varemetes, katusealustes, isegi uute majade õhutusavades. Näiteks varblased, linavästrikud ja piiritajad.

Tartu suvi poleks Tartu suvi ilma piiritajateta, piirpääsukeste parvedeta linna kohal. Need on tõeline looduse ime, meie väikeste lindude hulgas kõige virtuoossemad lendajad, väidetavalt nad isegi magavad õhus liueldes. Nende lennukiirus ulatab 50 meetrini sekundis ja üle selle.

Vaadates linna kerkivaid uusi maju, näen neid tahtmatult ka linnupilguga ja see teeb natuke murelikuks.

Need majad on enamasti puhtad siledad karbid, milles pole ühtki ava, nišši, õnarust, kus lind võiks isegi puhata, rääkimata pesitsemisest. Pole siis ime, et leidlikud varblased on leidnud endale pesapaiku laternates.

Mõeldes, kui palju raha kulutame ilutaimedele ja koertele-kassidele, ei oleks kulutused linnalindude heaks kindlasti üle mõistuse suured.

Puude asemel põõsaid

Lindudele võiks valmistada õõnsaid, sissepääsuavaga seinaplokke, jätta seinakatteplaatide vahele mõni suurem vahe. Vaja oleks vaid, et arhitektid ja ehitajad mõtleksid sellele, et koos inimestega on linnades alati elanud ka linnud, et me neid mõtlematult linnadest eemale ei tõrjuks.

Linnalindudest kirjutades tuleb ikka meelde Firenze vanalinn oma kivikatustega, majadega, mille pragudes, niššides, orvades ja avades on leidnud endale kodu palju linde ja nahkhiiri.

Firenze on väga elav linn. Selline võiks olla ka Tartu, kui siin pargikujunduses ja arhitektuuris pääseks võidule soojem, vähem kalk ja külm esteetika.

Järgmiseks aastaks on mul aga üks konkreetne ettepanek: loobuda kevadisest puude istutamisest ja istutada nende asemele linnaparkidesse põõsaid. See muudaks linna mõnusamaks paigaks nii inimestele kui lindudele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles