Kommentaar: Vabaduse hääl kestab üle surma

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Möödunud laupäeval suri Poolas Krakowis Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud poeet Czeslaw Milosz, kes lisaks luuletajakuulsusele oli ülemaailmselt tuntud kui Ida-Euroopa keerulist saatust käsitlev mõtleja ja esseist. Tsaristliku Vene impeeriumi koosseisu kuulunud praeguse Leedu riigi territooriumil sündinud Miloszist sai II maailmasõja päevil Poola vabadusvõitleja, seejärel veetis poeet peaaegu pool sajandit emigratsioonis Prantsusmaal ja USAs.

Ida-Euroopat ei unustanud poeet aga kunagi ning nii Miloszi isiksus kui töö peegeldasid keerukat ajalugu piirkonnas, kust ta oli sunnitud küll lahkuma, kuid mida ta oma hinges alati kaasas kandis. Miloszi näol polnud tegemist mitte ainult möödunud sajandi ühe suurima poola poeedi, vaid ka paljusid keeli vabalt vallanud väljapaistva tõlkijaga

Aastal 1980 pälvis ta peamiselt oma luuleteoste eest Nobeli kirjandusauhinna ning põlistas enesele alalise koha nii poola kui maailmaluule panteonil. Kuid paljud inimesed nii Läänes kui Ida-Euroopas mäletavad ilmselt eredaimalt tema raamatu mahtu esseed «Vangistatud mõistus» (eesti keeles ilmunud 1999. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas – toim).

See Stalini surmaga samal aastal, 1953 esmakordselt trükivalgust näinud teos tõlgiti aja jooksul paljudesse keeltesse ning aitas paljudel Läänes mõista kommunismi hävitavat mõju Nõukogude okupatsiooni all elavate inimeste vaimule ja eriti hingele.

Toetudes Stanislaw Witkiewici varasemas romaanis «Ebastabiilsus» kirjeldatud totalitarismi võlude kirjeldusele, väitis Milosz oma essees, et totalitaarsed režiimid pakuvad oma ohvritele «õnnetabletti». See «tablett» lubab tagada oma tarvitajate kõik elementaarsed füüsilised vajadused ehk muuta nad «õnnelikuks» – kuid seda ainult hinnaga, milleks ohvrite ilmajätmine võimalustest langetada ise valikuid ja otsuseid ning seega vastutada omaenese elu eest.

Oma kirjutised 1920. ja varastel 1930. aastatel avaldanud Witkiewicz keskendus sellele, kuid kaks toonasele ajastule omast totalitaarset süsteemi, hitlerlik fašism ja stalinistlik kommunism olid kaasaegsete massikommunikatsioonivahendite kaasabil arendanud moodsa riigi võimutäiuse kõige hirmuäratavamate äärmusteni.

Sarnaselt Witkiewicziga kirjeldas ka Milosz täpselt selle «tableti» ja tema olemusega kaasnevaid ahvatlusi, kuid oma eelkäijaist enamgi rõhutas Milosz selle «pilli» mürgise mõju jätkuvat toimet isegi siis, kui selle tarbimiseks survet avaldanud sunnimehhanism on ammugi kadunud. Seega mõistis ta tunduvalt varem kui enamik ülejäänuist seda, et totalitaarrežiimide ja nende tekke võimalikuks muutnud okupatsiooni kõrvaldamine ei ravi iseenesest nende tekitatud haavu. Selle asemel väitis Milosz nii oma kuulsas essees kui ka hilisemas luules ning kirjutistes, et ainuke moodus selle mürgiga võitlemiseks on üritada alati mõista kurjuse loomust ning olla üks neist, kes «käratseb ja protestib».

Ükskõik, kas Czeslaw Milosz kõneles siis oma saatusekaaslastest idaeurooplaste või paavstide ja presidentidega, oli ta üks neist, kes alati protesteeris ja käratses. Ning kuigi tema häälepaelad on nüüd igaveseks vaikinud, kõlab tema sõnum kaljukindlalt edasi – kõikjal, kus inimesed on sunnitud vastu astuma totalitaarsete jõudude loodud maailmale, ning enamgi maailmas, mille totalitarism on meile pärandanud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles