Ma ei ole turist, ma elan siin

Tiina Lokk juhib läbi isikliku kogemuse kooli alguse eel tähelepanu sellele, mille paljud on kahjuks unustanud – laps on liiklusolukorras nõrgem kui täiskasvanu ja tema auto, lapsed vajavad erikohtlemist.

Tsitaat ühest loost: «Ma olen vanaisa, kelle 8-aastase lapselapse elutee lõppes lastekaitsepäeval maanteel, mitte kaugel Tallinnast. Tegelikult oli ta kohe-kohe saamas 9-aastaseks – saime tema joonistatud sünnipäevakutse, kuhu polnud jõutud kirjutada vaid kellaaega

Too päev oli tema jaoks tore – päike paistis, kool viis lapsed loomaaeda, hiljuti oli toimunud kontsert, kus ta puhus trompetit ja sai teada, et sügisest võetakse ta mängima orkestrisse. Pärast esimest, veidi künklikult läinud kooliaastat oli ta tänu õpetajale ja vanematele jõudnud sellel aastal ainult neljade ja viitega tunnistuseni. Ja mis kõige tähtsam – kodus oli juba 10 päeva häälitsenud väikevend, keda ta oli suure põnevusega oodanud, kelle eest ta ei väsinud hoolitsemast ja kellele ta lubas hakata õpetama matemaatikat. Elu oli ilus ja oli, kuhu kiirustada – teha oli veel nii palju!»

Lapsi loomaaiast koju toov koolibuss peatub kodutee otsa juures. Kaks kojupöörduvat last väljuvad bussist, jäävad maanteele bussi ette seisma. Vääna kurvist väljub MAZ. Bussini on 500–600 meetrit noolsirget teed. «Me nägime küll neid seismas, mõtlesime veel, et mis nad seisavad seal nii kaua » Nii rääkis politseile juhi kõrval istunud kaassõitja tunnistajate sõnul. Mustad auto pidurdusjäljed algavad mitu meetrit pärast kodutee otsa

Põhja perfektuuri pressiesindaja teatas BNSile, et teisipäeva pärastlõunal hukkus hooletult liigeldes veoki alla jäänud väike laps.

Kelle süü?

Väike Vahur oli vaid üks paljudest linnades ja maal allaaetud lastest (üks koguni vöötrajal), küll väidetavalt nende endi süül, aga ilmselgelt süüta. Liikluseeskirjad on täitmiseks ja nende rikkumine sõltuvalt tulemusest kas väärtegu või kuritegu. Raske isikuvastase kuriteo eest võib inimese vastutusele võtta alates 14. eluaastast. Meie teedel on seaduste ja eeskirjade tõlgendamise enda kanda võtnud autojuhid, kes määravad ja viivad ka kohapeal karistuse täide – kellele surmanuhtlus, kellele sandistamine. Eesti on dogmaatiliselt seaduskuulekas ja paragrahve järgiv riik, kus aga erinevalt teistest Euroopa riikidest on autojuhil rohkem õigusi kui jalakäijal. Seda osa seadusest teadis ka ilmselgelt too autojuht, kes ajas lapse alla Vääna teel, sest vastasel korral oleks ta hakanud pidurdama oluliselt varem, kui ta nägi teel seisvaid lapsi ja koolibussi.

Kirjutatud ja kirjutamata

Tavaliselt kehtivad kõikides kultuurühiskondades nii kirjutatud kui ka kirjutamata reeglid. Kirjutatud reeglid sõltuvad tihtipeale hetkeolukorrast, olupoliitikast, millest iganes. Kirjutamata reeglid – need on ühiskonnas valitsevad eetikanormid, mis kujunevad välja aastasadadega, kultuurikihtide ladestumise tulemina, antakse edasi emapiimaga ja kujundatakse välja läbi hariduse andmise ja väärtustamise. Kirjutatud seadused võivad olla laitmatud, aga sellest on vähe kasu, kui nende tõlgendamine üksikisiku tasandil on harimatu ja ilma sisemise kultuurita inimese kätes. Ja nii me kiirustamegi materiaalse heaolu ühiskonna poole, laibarida järel nii maanteel kui ka igapäevases elus, sest kes känguruhüppega eest ei jõua karata, see tugevama õiguse järgi alla aetakse.

Minu kõige drastilisem kogemus on olnud mõned aastad tagasi Hiinas, kus sattusin Tallinnast suuremasse, Hiina mõistes aga keskmisse või koguni väikelinna, kus polnud mitte ühtegi (!) liiklusmärki. Minu üllatunud küsimise peale, kas neil on palju tõsiseid avariisid ja kuidas nad nii saavad, vastas giid, et teine inimene on püha.

Lapsed ja usaldus

Eestis on veel (!) nii palju lapsi, et igaühe kõrvale ei ole võimalik panna täiskasvanut. Lapsed liiguvad meie, s.o täiskasvanute keskel, usaldades ja uskudes meid kahtlusteta ja kõhklematult. Paradoks on aga see, et just meie, täiskasvanud, pimestatuna kiiremini- kõrgemale-kaugemale-mentaliteedist, teeme nendele haiget nii otseses kui kaudses mõttes.

Eestlase etalonriigis Ameerikas igatahes aktsepteeritakse lapse õigust olla laps. Peatunud koolibussist ei tohi ilma peatumata sõita mööda ei ühes ega teises suunas. Selle reegli eiramist peetakse raskeks eeskirjade rikkumiseks.

Ka meie liikluseeskirjad eristavad last liikluses, aga sedavõrd leebes ja vabas vormis, et igaüks võib neid tõlgendada vastavalt oma intelligentsusele, mille tasemest räägib kõnekalt üha pikenev laibarida meie maanteedel ja tänavatel. (Eestis hukkus 2001. aastal liikluses 58 alla 14-aastast last miljoni lapse kohta, Norras oli see arv näiteks 8, Rootsis 11.)

Veel üks tsitaat: «Vanad targad on öelnud, et üks õige mees peab ehitama maja, istutama puu ja üles kasvatama poja. Vahur jõudis oma väikeste kätega aidata vanematel rajada kodu, viimase puu istutas ta meie hoovile nädal enne oma surma ja väikevendagi jõudis ta kantseldada kogu oma oskuse ja armastusega. Ainult matemaatikaga jäi nii, nagu jäi.»

Ju oli siis väike Vahur piisavalt täiskasvanud kogu vastutust kandma, mida meie teid valitsevad rullnoka ja iibepuudlite mentaliteediga juhid ei suuda.

Inimesed, tehke endale selgeks ja nimetage asju õigete nimedega – inimeste ja eriti laste allaajamine on kuritegu ja need inimesed, kes seda teevad, on kurjategijad, sest ükski kirjutatud ega kirjutamata seadus ei õigusta seda, mitte üheski kultuurriigis.