Tundkem omaenda ajalugu!

Johan Pitka Foto: muis.ee

Saksa mundris «vabadusvõitleja» ausammas tundub igale ajalugu tundvale inimesele pentsikuna. Millegipärast hiilivad nii Postimehes sõna võttev Kaur Kender, Õhtulehes kirjutav Lauri Vahtre kui ka Päevalehes arvamust avaldav Mart Laar mööda tõsiasjast, et Eesti Vabariigi järjepidevust hoiti ja selle nimel võideldi ka II maailmasõjas, ainult et mitte Saksa ja Vene mundris.

Kes Eesti ajalugu tunneb, see teab, et Eesti vastupanukeskusena võõrvõimudele (N. Liit ja Saksamaa) loodi Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee (EVR), mis kuulutas end 1. augustil 1944 kõrgeima võimu teostajaks Eestis. EVRi esimeheks oli Otto Tief, kes moodustas sama aasta septembris Eesti Vabariigi Valitsuse, mille presidendi kohusetäitja Jüri Uluots 18. septembril 1944 ametisse kinnitas.

Teade valitsuse moodustamisest trükiti ära Riigi Teatajas, Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp. Kiiruga asuti formeerima oma väeosi, milleks olid admiral Johan Pitka üksused, nn Pitka-poisid. Juba 1944. aasta suvel käis Pitka Narva rindel Saksa armee koosseisus võitlevaid Eesti Leegioni poisse Eesti väeüksusesse kutsumas, kuid tema üleskutse ei leidnud kuigi laialdast vastukaja ning Pitka ise pääses vaevu arreteerimisest.

Eesti üksuste tuumikut loodeti soomepoistest. Neist, kes olid eluga riskides Saksa okupatsiooni eest Soome põgenenud, vabatahtlikult Soome armeesse astunud ja moodustasid seal legendaarse jalaväerügemendi number 200.

Nende lipukirjaks oli võitlus Eesti au ja Soome vabaduse eest. 1944. aasta sügisel, kui olukord Eestis kuumaks läks, nõudis Saksamaa need mehed Soomelt välja. Soome pool lasi neil valida, kas minna edasi Rootsi või naasta Eestisse.

Septembri keskel taandusid Saksa väeüksused, nende seas Eesti Leegion Sinimägedest, kuna Nõukogude armee ja Eesti Laskurkorpus selle koosseisus olid tunginud üle Suur-Emajõe. Ainukesena osutasid Pitka-poisid Eesti Vabariigi ja Otto Tiefi valitsuse kaitseks vastupanu, pidades pealetungivate Nõukogude üksustega meeleheitliku lahingu Kose-Risti ja Jõelähtme ümbruskonnas. Kuna neil olid kasutada vaid kerged käsitulirelvad, ei suutnud see peatada Nõukogude soomusüksusi, näiteks Eesti Laskurkorpuse tankikolonni Vassili Võrgu juhtimisel, mis 22. septembril esimesena Tallinna tungis.

Kes olid siis need vahvad Pitka-poisid, kes pea lootusetus võitluses oma elu ohverdasid? Nende hulka kuulusid metsavennad, kelle seas oli neid noori eesti poisse, kes olid ennast varjanud nii Nõukogude kui ka Saksa mobilisatsiooni eest; oli soomepoisse ehk JR 200 võitlejaid; oli Eesti Leegionist jt Saksa väeüksustest ületulnud eestlasi.

Nende täpset arvu on raske nimetada, kuna see ei ole ajalooallikaisse talletatud või on need sõjakeerises kaotsi läinud ning nii ärevatel aegadel vaevalt et väga täpset arvestust üldse peetigi. Hinnanguliselt võis neid olla paari tuhande mehe ümber.

Saksa võimud algatasid repressioonid EVRi liikmete suhtes ning jätsid väidetavalt sihilikult maha nimekirjad, mille alusel Nõukogude repressiivorganid arreteerimisi jätkasid. Otto Tief ja enamik valitsusliikmeid langes punavõimu kätte. Kuid veel tänagi on meie keskel EVRi töös osalenud Ülo Jõgi, Jaan Kross ja Enn Sarv.

Seda ajalooetappi ei saa kuidagi unustada ega kustutada. See oli katse taastada Eesti Vabariiki tingimustes, kus üks okupatsioon oli asendumas teisega: Saksa okupatsioon Nõukogude okupatsiooniga. See oli katse anda kogu demokraatlikule maailmale märku, et Eesti Vabariik on olemas ja kestab, kuid vajab Lääneriikide toetust. Paraku loovutasid Suurbritannia ja USA 1945. aasta Jalta konverentsil Balti riigid Stalinile. Siit saab arusaadavaks, miks seda ajalooetappi vähe tuntakse: sellest eelistasid ja eelistavad vaikida nii Saksamaa, N. Liit (Venemaa) kui ka Lääneriigid.

Hitleri-Saksamaa hoiak 1941–1944 oli pidada Eestit N. Liidu osaks, mille Saksa väed on vallutanud ja mis hakkab edaspidi kuuluma Saksa riigi külge. Vastuseks Uluotsa poolt 1941. aastal üliettevaatlikult sõnastatud memorandumile omariikluse taastamise asjus andsid Saksa võimud teada, et Saksamaa ei luba okupeeritud ida-aladel mingite valitsuste tekkimist ega (sic!) rahvuslike sõjavägede loomist. Selle kõige valguses on eksitav kõnelda just Saksa armee koosseisus Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud eesti üksustest kui Eesti Vabariigi eest võidelnutest.

Vabadusvõitlejaiks sõna otseses mõttes saame siiski pidada metsavendi, soomepoisse ja Pitka-poisse. Mälestussamba võiks aga püstitada kõigile II maailmasõja ohvritele, sest selles sõjas – vähemalt Eesti poolt vaadatuna – võitjaid ju ei olnudki.