Kommentaar: Päritolu on võimas müügiargument

Urmas Glase
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Üldsus jahmus, kui ilmnes, et eestikeelne silt ja kodune kaubamärk katab naaberriikide vabrikutes toodetud sisu.

Emotsiooniderikas vaidlus, kas Saku retsepti järgi Lätis villitud Päikese kali on ikka kodumaine kaup või tarbija eksitamine, jäi selge vastuseta. Näpuga etiketil rida ajades võib vabalt väita, et Carsbergi õlu või Coca-Cola on Leedu joogid. Kes on valmis seda uskuma? Arvan, et neid pole palju. Nagu pole veenev, et nobedad hiinlannad õmblevad Tallinnas kavandatud lõigete järgi Baltika sildiga Hiina rõivaid. Ikka Eesti omi.

Eesti ettevõtete areng ja riigipiiride avanemine viib paratamatult selleni, et tootmist korraldatakse nii, nagu majanduslikult soodsam ja logistiliselt otstarbekam. Selles ei maksa alati näha vandenõu tarbija vastu, kuigi tera, millel kõnnitakse, on vahe. Hoopis ühesem on lugu välismaist päritolu kaubaga, mida maaletoojad kohalikule tarbijale suupäraselt ümber nimetavad ja pakendavad viisil, mis varjab toote tegelikku päritolu.

Näiteks on Leedu juustu «muundatud» Saarlase ja Hollandi juustuks, mis hinnalt odavam, kuid kvaliteedilt viletsam kui kodumaine toodang. Isegi suurtes kaubanduskettides kohtab kohapeal pakendatud juustu, millelt võimatu päritolu kohta aimu saada. Too tegevus jäljendab labast turupättust, kus sonis tüüp, pläru suunurgas, avalal pilgul müütab Poola kartulit «Jõgeva kollase» pähe. Sellisele teguviisile ei anna õigustust ükski seadusepügal.

Ent kaubanduses ringleb ka kaupa, mida välismaine tootja spetsiaalselt Eesti turgu silmas pidades toodab. Kas Läti magusatootja Laima nägusa Tallinna siluetiga assortiikarp liigitada tarbijale eksitavaks või osavaks turundusnõksuks?

P äevselgelt on iga tootja või kaupmehe eesmärgiks ahvatleda ostjat just oma kauba kasuks otsustama. Pole saladus, et toidukaupade osas eelistab tarbija võimalusel ikka kodumaiseid tooteid. Nii on eestikeelsest ja eestilikust pakendist saanud müügiargument. Tootjal või vahendajal on kerge järele anda ahvatlusele vähendada kauba päritolust aimu andva teksti suurust. Samas ei ole kribukirjas etiketi taga alati tarnija pahatahtlikkus.

Üks võimalus inimestele arusaadava teabe andmiseks on erimärgistuse laiem kasutamine. Põllumajandus-Kaubanduskoda on neli aastat väljastanud «Tunnustatud Eesti maitse» kvaliteedimärki ehk pääsukesemärki, mis annab garantii, et toode on valmistatud Eestis ja kindlasti kvaliteetsest toorainest.

Teisalt on arukas kehtestada nõue, et toote päritolumaad pakendil tähistava kirja suurus on proportsionaalses seoses toote nimetuse mõõtudega etiketil. Sellega väldiks tarbijate eksitamist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles