Tallinna Ülikooli loomine venib, hoolimata otsustajate väljendatud laiast toetusest. Algatajad on olnud ülikooli sisu osas üksmeelel juba aasta, suvest 2003. Veebruaris 2004 andis asutamissoovituse ja kiitis heaks põhidokumendid riigi kõrghariduse hindamise nõukogu. Haridusminister on aga ülikooli teket pidurdanud.
Eesti väärib täiemõõdulist ülikooliruumi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See paneb otsima mõistlikku alust, sest seaduste kohaselt peab valitsus toimima avalikes huvides, lähtudes demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi ning avatud ühiskonna põhimõtetest.
Üha uute komisjonide seisukohtade ootamine ei saa olla sisuline põhjendus. Nii jääb ainsaks teadaolevaks mõnel pool mitteametlikult kõlanud arvamus, et konkurentsieduks tuleb kõik Eesti vahendid koondada ühte keskusse. Viimast ei toeta aga maailma praktika ega ühiskonna arenguvajadused.
Rahvusvaheline kogemus
Laienenud kõrghariduse tingimustes üritavad kõik vähegi mõõtu välja andvad riigid luua mitut tugevat kõrghariduskeskust. Erandid, nagu Island ja lõhestatud Küpros, kasutavad praktiliselt samakeelse suurema riigi (vastavalt Taani ja Kreeka) arvukaid ülikoole, ent ka seal näeme nüüd arenguid mitme omamaise keskuse suunas.
Põhjuseks on, et ülikooli- ja kultuuriruumi hoiab elavana sisuline mitmekesisus ja toimuv mõttevahetus, mis eeldab erinevate keskuste olemasolu. Rahvusvahelise konkurentsivõime küsimusi lahendab ülikoolide koostöö vähemalt sama hästi kui monoliitne institutsioon. Monopolisti mugavus seevastu ohustab hariduse kvaliteeti.
Tänapäeval räägitakse palju teaduspõhisest ühiskonna- ja majandusmudelist arengu alusena. Maailmas ei hakata teaduslikul alusel arutlema Eesti ühiskonna valikute üle, kui me ise vastavat keskkonda ei loo. Ilma selleta on aga vähe lootust olla edukas arenenud riikide võistluses.
Üleilmastumise ja hariduse ühtlustumise tingimustes kujuneb maailmakeskustest väljaspool konkurentsis püsimiseks oluliseks suutlikkus pakkuda omanäolisust, kohalikku lisaväärtust. See annab võimaluse olla teatud määral huviäratav nii oma inimestele kui väljast tulijaile. Ehk teisisõnu olla ka ise veidigi vaimne keskuskoht.
Siseriiklik mõõde
Mitmel hariduskeskusel on oluline tähendus rahvuskultuurile. Oma teadussõnavara ja -kirjandus tekib sisulise mõttevahetuse korral. Kui konkurentsiolukorras tugevdab inimeste soov õppida valdavalt emakeeles selle seisundit, siis monopoolne rahvusülikool võib kalduda võõrkeelsusele, millele on viiteid ka Eestis. Viimasel juhul on tema mõju rahvuskultuuri arengule üpris ebaselge.
Tekkiks lootus leevendada probleeme, millega haridusministeerium on aastaid kesise eduga võidelnud. Tallinnas on terve rida nn kassi- ja piraatülikoole, kus raha eest võib saada peaaegu kõike.
2/3 elanikkonnast hõlmavad Põhja-Eesti noored on kõrghariduse omandamise mõttes diskrimineeritud. Selle vastu aitaks tugev ülikool pealinnas, mis oleks piirkonna teistele kõrgkoolidele eeskujuks ja sisseastujatele võrdlusaluseks.
Sama tulemust oleks raskem saavutada Tartu Ülikooli Tallinna laienemisega. See tähendaks tõenäoliselt aja jooksul ülikooli keskme ümberpaiknemist. Nii oleks ühelt poolt tegu lihtsalt Tallinna Ülikooli tekkimise teise teega, teisalt kerkiksid aga uued probleemid kõrghariduskeskuste tasakaalustamisel.
Avalikud või erahuvid?
Ülaltoodust tulenevalt on lihtne esitada visiooni arenevast Eesti ülikooliruumist. Kahe koos töötava kõrghariduskeskusega Eesti suudab arendada oma majandust, ühiskonda ja kultuuri, tõsta haridustaset, tulla toime rahvusvahelises konkurentsis.
On ka pilt taandarengust. Jäigad, 20. sajandi alguse mõtlemist kandvad ja Eesti ühiskonna vajadusi mittearvestavad struktuurid monopoliseerivad vaimuelu ametlikud tegevused ning püüavad keeldudega arengut lämmatada. See toob kaasa ulatusliku rahulolematuse, mis väljendub Põhja-Eesti noorte kasvavas lahkumises välismaale ning igasuguse alternatiivse tegevuse, sh kassi- ja piraatülikoolinduse vohamises.
Pole imestada, et valdav osa väliseksperte on soovitanud mitme keskusega mudelit. Seda on teinud Suurbritannia ja Eesti haridusministeeriumide koostöö raames Eesti kõrgharidusruumi ja Tallinna Ülikooli loomist analüüsinud Anthony Clark (raport 15.03.2002), aga näiteks ka Tartu Ülikooli audoktor professor Jürgen Mittelstrass (Sirp, 11.06.).
Täiemõõdulise ülikooliruumi vajadust tunduvad mõistvat ka poliitikud, kes valimiste ajal lubasid üheselt toetust Tallinna Ülikoolile ja kirjutasid selle valitsuslepingusse. Oleme aga müstiliselt jõudnud olukorda, kus lepingut selles osas ei täideta. See viib meid küsimuseni: missuguseid huve venitamine kannab?