Tantsiv ahv ja kujuke

Andrus Laansalu jätkab poleemikat Tartu kultuuriauhindade üle ning soovib, et see annaks loojale eeskätt väljakutse ehk tellimuse luua.

Vaevalt ütlen ma midagi, mis oleks uus, ennekuulmatu või ehmatav. Peamiselt on see jutt teada-tuntud asjadest. Aga ikka ja jälle lähevad just need teada-tuntud asjad meelest ära, kaotavad tähenduse, muutuvad hägusteks ja lahustunud sõnakõlksudeks.

Ma olen praeguseks üpris veendunud, et kultuuri on riigile ja valitsejatele-poliitikutele vaja ainult sel määral, et oleks, mille peale näpuga näidata ja endale vastu rinda lüüa: vaadake, see on meie kultuur!

Tantsiv ahv

Seda tehakse uhkusega. Ja kõik. Kultuur on nagu tantsiv ahv, ta tuuakse paela otsas välja ja lükatakse ette.

Ahv teeb oma vigurikesed ilusasti ära ja siis peidetakse ta kiiresti kuhugi puurinurka, sest niipea, kui ta paela otsast lahti pääseb, muutub ta ettearvamatuks, arusaamatuks ja ohtlikuks. Sest ahv on tegelikult tugev ja metsik loom, ta tahab trikikeste asemel ronida mööda kõrgeid puid ja hüpata taevasse. Anna ahvile vabadus ja mäng on otsas. Hea läbisaamine ka.

Peaaegu iga tõsine katse öelda kultuuris midagi sisulist suundub hämarusse, ebaselgusesse ja hermeetilisusesse. Raskestiloetavus, arusaamatus ja hämming on kultuuri löögiteraviku paratamatu seisund. Ja mitte ühelegi poliitikule ei meeldi selline asi.

S.t, riiklikult aktsepteeritud, etableerunud kultuur ei mahuta endasse peaaegu mitte kunagi seda lainefrondi teravat serva, mis lõikab lahti uut ja mille loomingulisus on põhja keeratud.

Uue avastamise protsess ei ole ja ei saagi olla laialt võttes arusaadav. See alles loob võimalust arusaadavuseks.

Ja mida peaks poliitik ja kultuurivalitseja niisuguse asjaga peale hakkama? Ta võib ju ennast ületada ja teha natuke aega nägu, et ta mõistab keelt, mille mõistmiseks tal pole mingit ettevalmistust, aga lõpuks läheb ta ikkagi ooperisse või muusikali vaatama.

Ja ta ohkab kergendatult, sest näeb, et kunst on ikka veel täiesti arusaadav, hoolimata sellest, mis talle vahepeal juba viirastuma hakkas.

Aga tegelikult ei ole. Ooper ja muusikal aitavad vaimsel keskklassil ennast turvaliselt kultuursena tunda (ja on sellega oma sotsiaalse funktsiooni kahtlemata täitnud), aga kunstiga ja loominguga pole sellel kõigel suuremat pistmist.

Aga kuidas jääb auhindadega ja nende kätteandmise tseremooniaga, ahvitantsitamise võiduka finaaliga?

Nagu ütles Erkki Luuk: «/.../ need ajuvabad tseremooniad, kus laureaadile ulatatakse halvemal juhul mingi känd või ruutmeetrine aukiri, millelt ta kogu oma ülejäänud elu peab iga nädal tolmu imema. See on ülim, tegelikult lausa sõnulkirjeldamatu provintslikkuse ilming.»

Valitseja on hädas

On jah, aga õigupoolest me peame tegema laienduse, et suurem osa inimeste maailmast on üks lõputu vaimne provints. Sest harjumus keskenduda kõikvõimalike auhindade võimalikult pompöössele kättejagamisele sisuliste kontaktprotsesside asemel on inimeste praeguse kultuuri üks kandetala.

Teistpidi: milline on riikliku või linliku auhinna tähtsus? Peaasjalikult niisugune, et edaspidises tegevuses (näiteks mingis rahaläbirääkimises) saab kunstnik sellele osutada ja öelda, et noh, kui te ise aru ei saa, mis see töö väärt on, siis vaadake seda auraha. Ühesõnaga, on lihtsalt vähem vaeva enda tõestamisega, ja kõik.

Kui sa teed loomingut, mida kuradit loeb mingisugune sotsiaalse masina antud tunnistäht või kaelaraha? Mismoodi muudab see loomingu tulemuslikkust?

Auhinnal saab väärtust olla ehk ainult siis, kui tema see osa, mis moodustab au, koosneb täielikult puhtast traditsioonist, millestki sellisest, mis on aristokraatlik ja kasutu üheaegselt. Umbes nagu rüütliks löömine. Või siis teistpidi, kui riik või linn, s.t valitseja, tõepoolest toetab kunstnikku mingi märkimisväärse rahasummaga, aitab tal olemas olla.

Aga siin on üks arendus, mida kultuurivalitsejad siiamaani ära tabanud ei ole. Rahaline auhind tõepoolest aitab loomingulisel inimesel kohalikus provintslikus agraartraditsioonikeskses ja tugevalt mitteloomingulises ühiskonnas lihtsalt olemas olla.

Aga loomingulist inimest huvitab üks teine asi palju rohkem. Ja nimelt, ta tahab oma loomingut teha.

Ma elasin selle tunde kunagi ise läbi, aastal 2001, kui mulle kaalukategoorias kuni 35-aastane loovisik teatrialase uuendusliku tegevuse eest Tartu kultuuripreemia anti. Tõepoolest, nagu Toompere lavastatud «Kokkade öö» etenduses: «Tulge kohale, teile antakse kujuke!»

Antigi. Ja siis ma jäin ootama. Et kui minu teatrialast tegevust formaal-ametlikul tasandil auhinna vääriliseks peeti, näis, kas tuleb ka mingi tellimus. Et näiteks kirjuta mingi vinge Tartu ajalugu käsitlev näidend. Et me tagame sulle pooleks aastaks rahu ja vaikuse ja söögi ja pärast ostame sult selle näidendi ära ja anname vahendid selle lavastamiseks. Aga olgu tõesti vinge näidend, sinu kõige parema äratundmise järgi. Tööta raamatukogudes ja arhiivides, pane oma pea nii karmilt tööle kui üldse suudad.

Noh, see asi läks edasi jälle nagu «Kokkade öös»: midagi ei juhtunud, minu nime ei nimetatud, et tööta nüüd. Ega ka mitte kellegi teise auhinnatu nime.

Animeeritud kujuke

See, mis ma tahan öelda, on, et palju rohkem kui ebamäärase värvi ja minevikuga raha vajab kunstnik väljakutset. Taipate, eks?

Linna, riigi, maailma kultuuriauhinnal oleks mõte siis, kui see tähendaks kunstnikule tellimust: tee suur ja võimas töö, näita, mis mees sa oled.

Ja see ei oleks mitte ootuste ja tingimustega turvaliseks mätsitud töö, vaid täpselt selline, nagu kunstnik ise tahab. Ja kui valitsejahärra arvab heaks jätta endale õigus anda juhtnööre, kuidas teos peaks välja nägema, siis tõestab ta ilmselgelt, et tema auhinnal ei ole mitte mingit väärtust. Sest ilmselgelt siis ta ei usalda kunstnikku, keda ta premeerib.

Tähendab poleks olnud vaja auhinda anda, niisama naljapärast, et tantsivat ahvi lava pealt näidata: näete, mul on!

Seega on mul Tartu kultuuriauhindade jagajatele väga konkreetne ettepanek: muutke oma kujuke tõepoolest väärtuslikuks ja andke sellega koos kunstnikule võimalus ja vahendid teha meistritöö. Ja olge valmis leppima ükskõik millega, mis iganes selle töö tulemus ka on. Sest kui ei ole selleks valmis, siis pole ka mingit auhinda tarvis.

Samal teemal: Erkki Luuk,«Kul-tuurivalitsejate enesepettus», 26.08.

Berk Vaher, «Kultuuriauhinnad: etendus, mitte rivistus», 30.08.