Georg Lutsu nähtamatu elulugu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Oskar Lutsu ainus poeg Georg elas viimased kuuskümmend aastat Rootsis äärmiselt tagasitõmbunult. Ta jäi avalikkuse eest sedavõrd varju, et ka pagulaskirjanikud, näiteks kauaaegne Välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees Kalju Lepik polnud teda kordagi näinud.

Teade tema surmast 1. mail Lundis jõudis kodumaale hilinemisega. Ometi on poeg jätnud sügava jälje nii oma isa elu- kui ka loominguloosse.

Armastatud �or�ik

11. aprillil 1918 Valgevenes Vitebskis sündinud ja oma ema Valentinaga (1892–1982) peaaegu võrdselt pikaealisele Georgile võlgneme nii «Inderlini» kui ka «Nukitsamehe» (mõlemad 1920) sünni, eredaid kajastusi Georgi varasemast lapsepõlvest on ka «Tulililles» (1924). Kirjaniku hilisemat päevikut («Viimane päevik», avaldati 1996) täidavad piinavad mõtted teadmatuses viibivast pojast.

«Erakordse hellusega armastas Oskar oma poega, ta lausa jumaldas oma Žoržikut,» on Valentina Luts meenutanud. «Inderlinis» näeme, kuidas Oskar Luts eesti kirjanduses otse ainulaadselt on jäädvustanud poja sünni eksistentsiaalse tähenduse, mille maailmasõja verine taust muudab eriti reljeefseks. Huvitav tõik: Tartu XV algkooli V klassi õpilasena oli Georg 1929. aasta sügisel kooliteatri «Kevade» lavastuses mänginud Arnot.

Õpingud jätkusid 1931–38 Hugo Treffneri gümnaasiumis. Koolivendade Kaljo Villako ja Eero Libliku kinnitusel olnud Georg üsna tagasihoidlik, ent abivalmis, terane ja ärksate vaimsete huvidega poiss. Juba 15-aastaselt oli Georg tõsine kirjandushuviline, ühes intervjuus kinnitas isa, et hoiatab poega kirjaniku okkalise elukutse eest: «Hoiatan teda kirjanikukutse eest iga päev kolm korda.»

Tasapisi oli poeg kujunemas isale võrdväärseks vaimseks partneriks, koos arutati loetud raamatuid, poja keeleoskuse arendamiseks vahel ka saksa keeles. Georg kirjutas enne trükkiminekut puhtalt ümber mitmeid isa käsikirju.

20-aastane Georg sai I kursuse tudengina hakkama koguni sellega, et pani väsinud isa lubadust täites tema asemel kirja följetoni «Saamuel Pliuhkam Tartu näitusel» (Postimees, 27. august 1938).

1938–42 õppis Georg Tartu Ülikoolis farmaatsiat; paraku lõhestas perekonna sõda ja Saksa sõjaväes teeninud Georg lahkus Eestist. Ühes erakirjas on ta seda 1994. aastal meenutanud järgmiselt: «Samaaegselt, kui venelaste motoriseeritud üksused liikusid Tallinna poole, õnnestus minul, tänu ühele kaluriperekonnale, väikeses paadis pääseda üle lahe Soome. Helsingis elas minu isa vend Theodor Luts ja tema abikaasa Axella. Helsingis valitses paanika. Vene väed olid Soome peakaitseliini läbimurdnud ja tee Helsingisse oli neile tegelikult vaba, kuid venelased peatusid. On teadmata miks.»

Mitu aastat vaevas vanemaid täielik teadmatus poja käekäigust. Alles oktoobris 1948 saadi teada, et Georg on Rootsis elus. Aga kulus veel kümmekond aastat, enne kui poeg sai emaga – isa oli juba surnud – kirju vahetama hakata.

Proviisor nagu isagi

Rootsis töötas Georg Luts, seal kutsuti teda Gunnariks, farmaatsiafirmades ning elas Lundis. Uuemal ajal on temalt küsitud luba isa teoste avaldamiseks ning see luba ikka ka saadud. Kui ilmus «Inderlini» uustrükk, tänas Georg Luts väljaandjaid lahke postkaardiga.

Meie kirjandusklassikute hulgas kuulub Oskar Luts nende väheste hulka, kelle suguvõsa pole välja surnud. Abielust rootslanna Ruth Ohlssoniga sündis Georg Lutsul 1959. aastal poeg Anders (perekonnanimeks Ohlsson), viimasel omakorda abikaasa Leenaga 1990. aastatel tütar Cecilia ning kaksikuist pojad Gustav ja Philip.

    Tagasi üles