Veel raskem, kõige raskem on olla robot

Arvatavasti on robotid vähemalt Hollywoodi juba vallutanud. Aina enam on ekraanil digitaalseid tegelasi ja keskkondi ning igal aastal linastub film, mis räägib tehnoloogia kurjast loomusest – et inimeste niigi uinuvat valvsust täiesti lämmatada. Sedapuhku «Mina, Robot».

Igal aastal muutuvad need filmid klišeelikumaks. Viimane, juulis esilinastunud film kasutab juba ammu nähtud ideid: klõbinal kõrgustesse ronivaid olendeid «Sõrmuste isandast», robotite sõjaväge «Tähesõdadest» ja «Minority Reporti» arenenud suurlinnamaastikku – jäädes aga tahumatumaks kui originaal.

Aastal 2035

«Mina, Robot» lihtsalt ei loo uut keskkonda, vaid kasutab seda, mis meil juba olemas on: tänapäevast tarbijakliimat ja saksalikku läbipaistvat klaasarhitektuuri.

Nii et Potsdami platsil kinost väljudes näikse film päris-reaalsuses justkui jätkuvat. Ainult robofoobilist Del Spoonerit ei ole veel. Sündinudki.

Kummaline, aga Del Spooner (Will Smith) – kui ta kord juba kohal on – usub robotitesse ehk rohkemgi kui neid tootev hiigelkorporatsioon U.S. Robotics või pühendunud robopsühholoog Susan Calvin (Bridget Moynahan).

Viimased kaks on kindlad robootika kolme seaduse igikestvuses ja usuvad oma loomingu püsimist nende seatud raamides.

Robot ei tee inimesele haiget.

Robot täidab käsku, kui see ei tee haiget.

Robot kaitseb end, kui see pole vastuolus antud käsuga ega tee haiget.

Täisring. Vead on justkui välistatud.

«Robot ei ründa inimest,» ütleb Susan Delile.

«Ma tean seda, ma olen reklaame näinud,» möönab Del kuivalt.

Ometi peab Del Spooner tehnoloogiat mõtlemisvõimeliseks. Ja ilmselt ka pahatahtlike emotsioonide võimeliseks. Spooner teab, et seadusi saab tõlgendada ja et sõnade tähendused on... udused.

Kas «mitte haiget tegemine» võiks tähendada ka seda, et mina, robot, võin valetada? Aga kui kogu maailm teeb haiget, kas mina, robot, peaksin inimesed maailmast eraldama? Kas elu võib teha liiga palju haiget ning kas mina, robot, võiksin inimese tappa?

Neile küsimustele tegelikult filmist vastuseid ei saa – aga vähemalt need esitatakse. Süvitsi mõtlev Asimov küll demonstreerib võimalikke lahendusi, aga paraku seovad «Mina, Robotit» Asimoviga pelgalt pealkirja idee ja mõnede tegelaste nimed.

Asimovi pisut humoorikat, roboteid armastavat pooltoonides maailmakäsitlust filmis praktiliselt pole ning «Mina, Roboti» ekraaniversioon jääb suures osas emotsionaalse inimese ja loogilise roboti vaheliseks vastasseisuks. Õnneks usutavalt mängitud vastasseisuks.

Inimlikkuse künnisel

Ühe erandiga. Segaduse toob asjaolu, et on võimalik konstrueerida robotit, kellel on tunded. Maailma lööb segamini keegi, kes oma olemuselt jääb kuhugi Susan Calvini ja Del Spooneri vahele ja kes võib olla tõlk robotite ja inimeste vahel. Aga võib-olla jääb ta hoopis sobimatuks kõrvalnähuks, kellekski, kes pole ei inimene ega robot. Vaba ühe piiridest, aga võimetu haarama teise erandeid täis maailmakorraldust. Võib-olla on ta ohtlik. Võib-olla on ta võimeline mõrvama.

Muide, Del Spooner ise on mustanahaline. Ja tema suhtumine robotitesse meenutab väga eelmise sajandi kahekümnendate valgenahalise politseiniku suhtumist värvilisse. Tabav iroonia: kuulumine vähemusgruppi ja varem tagakiusatute hulka ei tee veel kedagi tolerantsemaks. Või hoolivamaks.

See on arvatavasti parim mõte filmis, mis on tehtud küll väga hea tehnikaga, kuid vähese inspiratsiooniga. «Mina, Robotis» jääb puudu intellektuaalsest kõrgpilotaažist, mis on olemas nii Asimovil kui ka mitmetes teistes robotifilmides (nagu näiteks Spielbergi «A.I.»).

Teisest küljest on need «millest-me-räägime» puudujäägid osavalt maskeeritud «kuidas-me-räägime» ebaharilikkuse küllusse. Näeme imetlusväärse koloriidiga reaalsust – üliväikse sügavusteravusega sinakat, mahakeeratud värvigammaga tehnoloogiamaailma, õrna nagu unenägu.

Subjektiivne mikrofon

Näeme seda kord justkui põrandakatte alt, kord kõrgustest, läbi ventilaatorilabade. Läbi aukude. Ja pärast autoõnnetust vilistavad Del Spooneri kõrvad kogu saalile kuuldavalt – selline subjektiivsus siis helirežiis, vahelduseks taustafoonile, mis tajupiiril filmi jälitab.

Ja loo lõppedes selgub, et võit end inimestest paremaks pidanud roboti üle ei olegi lõpp.

Tagasi üles