Inimene võiks mõista, et on osa elust

Tõnu Ploompuu sõnul pole ajaloo lõppu olemas, ajalugu lõpeb vaid enesekontrollita saamatutele ja enesega rahulolevatele, kes ei näe põhjust muutuda. Kus on elamiseks paras suhe muutumise ja muutumatuse vahel?

On igapäevane kuulda sõimusõnu «pervert», «väärakas», «ebanormaalne». Kes kasutab eeltoodud vängemaid, kes läbi lillede malbemaid, sisu on ikka sama. Kui see kõik on nii põlastusväärne, miks siis elu ei pühi seda sodi maamunalt?

Enne inimkäitumise sõimu väärt tagamaade lahkamist vaataks lihtsamat asja – sarnast olukorda bioloogilises elus. Ka seal on väärakaid ja ebanormaalseid.

Mutatsioonid ja evolutsioon

Looduses poleks nagu selliseid nirusid vaja – hälvikud kõrvaldab ju looduslik valik. Jääb siiski arusaamatuks, miks need kasutud värgid sünnivad, nende teketki võiks looduslik valik vältida. Viimane ei ole võimalik, sest kõrvalekalded on vajalikud elu püsimiseks.

Elusorganismides (geenides) tekib pidevalt mutatsioone ja see mutatsioonide tekkimine on organismi enda kontrolli all. On geene, milles organism laseb kergemini mutatsioonidel toimuda, on paremini kaitstud geene. Enamik tekkinud mutatsioonidest parandatakse, vaid väike osa jääb alles.

Valdavalt on mutatsioonid tühised, ei mõjuta organismi edasist elu vähimalgi määral. Ülejäänutest on enamik aga kahjulikud. Jäävad üle mõned üksikud kasulikud mutatsioonid, mille avaldumine teeb edukamaks. Kõik mutatsioonid on juhuslikud, nende väärtus selgub toimumise järel. Elu proovib pimesi, mis välja tuleb.

Kõiki neid väärakaid, vigaseid ja muidu õnnetuid kahjulike mutatsioonide kandjaid on vaja selleks, et leida üles üksikud kasulikud mutatsioonid, need, kes võiksid olla pühitsetud tulevikus elu edasi kandma. Ilma kahjulike mutatsioonideta pole võimalikud ka kasulikud. Paremaks on vaja muutuda, sest olemasolevad elamisvõimalused ammenduvad.

Muutumatuks jääda ei saa, sest teised muutuvad paremaks. Just «enesega rahuloleva täiuslikkuse saavutamine» on olnud enamiku «ürgaegsete» uhkete elajate väljasuremise peamine põhjus.

Kõik organismi geenid kokku on teabe mängumaa, millest lähtudes toimuvad elu muutused. Ainult kasulikud muutused laiendavad organismile omase bioloogilise käitumise võimalusi, halvad mutatsioonid ahendavad seda. Aga piisab vaid mõne olulise geeni halvast muutusest, et maha kanda ka kõik kaasnevad head geenid, et kogu organism kaoks jäljetult.

Uue otsimine on elu lahutamatu omadus. Kahjulikud mutatsioonid on liikide täiustumise hind. Kui mutatsioone on liiga palju, siis kahjulikud kuhjuvad ja liik võib ikkagi välja surra, sedakorda liigse ja kontrollimatu muutumise tõttu.

Kui enamik isendeid kannab ohtlikke halbu mutatsioone, siis looduslik valik kõrvaldab need, alles jääb liigi püsimiseks liiga vähe isendeid. Just selline oht ähvardab paljusid liike tuumakatastroofi korral. Inimkultuur elab samal põhimõttel. Inimühiskonna evolutsioneeruvat mälu kannavad meemid. Ka vaimne elu otsib uut teavet, püüab seda teadmiste ringi pidevalt laiendada. Ja see katsetamine on toimunud sama pimesi kobades nagu geenidegi puhul.

Inimkultuuris on eristunud ka lubatud ja lubamatu katsetamise meemid. Kõige tugevamate tabude kaitset vajavad meemid on valdavalt kirjas ka kümnes käsus. Kultuur, mis liialt üle tabude piiride astus, hääbus peagi halbade muutuste koorma all – saabunud nälja või elutervete vaenuvägede käe läbi. Kultuur, mis nautis muutumatuna tsivilisatsiooni hüvesid, leidis end aga peagi barbarite alandatuna.

Muutused ja evolutsioon

Meemide evolutsiooni selgemini nähtav osa peitub teaduse ajaloos, selle mõistmine on kujundanud teaduse metodoloogia. Meemide evolutsiooni teises, tunnete ja emotsioonidega seostuvas käitumise osas on palju raskem hinnata muutuste õigsust. Kuna see hinnang on sageli suunatud ringiga hindajale endale, on kerge kaduma elutõe tunnistamine, asendudes meeldivushinnanguga.

Kuidas käitumine muutub, on paljuski määratud juhusega. Ja juhuslikud mutatsioonid käitumises – eriline käitumine – on enamasti neutraalsed, sageli kahjulikud ning vaid harva kasulikud. Halvaks muutunud käitumisega isikud on hind, mida ühiskond peab maksma heade muutuste võimalikkuse eest. Kui ühiskonnal pole piisavalt mõistust kõrvaldada halba, teeb seda palju julmemalt looduslik valik teovõimetu ühiskonnaga.

Halva kõrvaldamise hind on ka osa hea hävitamine – alles aimatavat uut ei ole kohe võimalik õigesti ja piisavalt täpselt väärtustada. Et säiliks hea, on vaja taluda ka ebanormaalset ja halba.

Erilisuse taga nähakse instinktiivselt paremust, tulevikku suunatud olemist, erilise suuremat väärtust. Otsival vaimul on olnud niivõrd tähtis osa inimkonna lühikeses ja kiires kujunemisloos. Kes teab ja oskab rohkem, see suudab ka teisi aidata ja väärib austust juba ette (kui teda just tuleriidale ei saadeta).

Teadlik inimene arvestab sellega ja püüab ka ise olla eriline. See aga, kes oskab ette näha ka erilisuse eluhävitavaid külgi, ei ole kade ega inimsoo vastane, nagu teda suure kasu lootjad tembeldavad. Edu saavutamine erilisuse abil on imelihtne paljust inimlikust loobumise teel, terviklikuks inimeseks jäädes raske töö.

Ebanormaalsusel on sageli väga suur jõud. Oluline, kuid negatiivselt muutunud meem või geen teeb sageli kaasnevalt võimatuks paljude teiste esmaste elu aluste täitmise.

Teistpidi on puudulik olek ka mugav – tänu võimatusele kohustusi täita, tekib turvalistes oludes vaba aega, mida saab kasutada nii heade omaduste süvendamiseks kui ka ebanormaalsuse õilistamiseks ja õigustamiseks.

Teistpidi, puuduolevaga kaasnevad hädad nõuavad elulise tühja koha täitmist teiste inimeste töös saavutatuga, lausa teiste kulul elamise eest võitlemist.

Ka andekus on normist kõrvalekalle. Vahel hea, sageli lisaks ka normaalseid, elu alalhoidvaid, sotsiaalseid suhteid pärssiv kõrvalekalle. Geenidest ja kasvatusest väga suureks arenenud anne ei sobi enamasti halli argipäeva.

Erilisuse saavutamiseks on sobilik samuti enneolematu ümbruskond, selle ettenägemise, loomise ja kasutamise oskus. Erilisust looma sobivad just väärarendid. Enamik dekoratiivtaimede sortidest on oma looduslike suguvendade väärastunud, elujõu suuresti kaotanud vormid.

Ja selliseid dekoratiivtaimede sorte on tohutult rohkem kui palju pikema sordiaretuse ajalooga, aga elujõulisi toidutaimede sorte. Imelihtne on saada erilise välimusega elujõuetut «ilusat» väärarendit, võrreldes toidutaime omaduste parandamisega.

Valikust loobumine

Inimesel toimub looduslik valik nii geenidele kui meemidele. Geenidel põhineva on muutnud märgatavalt tühisemaks arstiteadus. Ka meemide valiku täideviijad on samad mis geenidel – nälg (s.o energia ebapiisav hulk, nii toit kui küte, elekter, bensiin jms) ja vaenlased. Kriisiolukordades pannakse inimese käitumine proovile ja kui see on sobimatu, hukkub ta omaenda rumalusest või hüljatuna.

Tänapäeva õhtumaal on kadunud pidur meemide mutatsioonidelt. Tööstusrevolutsiooniga saabunud energia on piisav kuni külluslik kättesaadavus on vähendanud eluks sobimatute isikute looduslikku kõrvaldamist. Veelgi enam, rikutud on ka meemide mutatsioonide tekke regulatsioon

– nõrgestatud on moraal.

Nii on kontrollimatult võimalik katsetada uut ja enneolematut, karistamatult tekitada meemide mutatsioone oma loomulikus jaotumuses. Hinnalised katsetused tuleviku nimel on muutunud kontrolli puudumise tõttu kõikehävitavaks müraks. Katsetused ilma tulemuste tõlgendamiseta, ilma valede tulemuste kõrvaldamiseta on mõttetu raiskamine.

Piisab vaid mõnest valest meemist, et inimene saaks koos oma kõigi heade meemidega lõpuks looduslikult valikult hävitava hinnangu. Kui geenid ja meemid on liiga koormatud kõrvalekalletega, osutub rahvas elujõuetuks.

Inimene võiks tänapäevalgi mõista, et ta on osa elust. Inimene peaks teadvustama, et ta käitumine määrab ta saatuse. Perverssuste saatus on paratamatu häving. Ühiskond, mis ei suuda korraldada piisavaid sisemisi piiranguid, ka looval edasiarenemisel, lämbub lõpuks kogunenud mõttetustes. Ilmselt ka elutervemate ühiskondade käe läbi.

Loodusliku valiku ees aitab aga silmi sulgeda selle väga pikk omaaeg inimesel – et anda lõplik väärtus inimelule, kulub üle poole sajandi. Tavaliste evolutsiooniliste katsete tulemus selgub parimal juhul mõne päevaga (bakterid), halvemal mõne aastaga.

Ajaloo lõppu ei ole olemas. Ajalugu lõpeb vaid enesekontrollita saamatutele, kes ülekuhjatuna meemide kahjulikest mutatsioonidest jäävad elusamatele alla. Ajalugu lõpeb samuti enesega rahulolevatele, kes ei näe põhjust ise muutuda.

Kus on aga elamiseks paras suhe muutumatuse ja muutumise, sallivuse ja sallimatuse vahel?