Keskmine autojuht teab, et kusagil auto kapoti all on radiaator ja seal sees peab olema mingi vedelik, mida nimetatakse vist jahutusvedelikuks. Või tosooliks?
Vale jahutusvedelik rikub mootori varem või hiljem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui radiaatoris näikse midagi olevat, siis on kõik korras ja võib sõita. Tegelikkuses on asi keerukam.
Jahutusvedelik on väga oluline ja vale vedeliku kasutamine lõhub mootori varem või hiljem. Jahutusvedelik tagab mootorile õige soojusreiimi, hoides ära nii ülekuumenemise kui külmumise. Samas peab see kaitsma mootorit ka korrosiooni eest.
Rikutud mootor
Ka vesi on heade jahutavate omadustega, kuid ajab mootori «soolikad» rooste. Samuti külmub vesi null kraadil ning siis on tagajärjeks heal juhul lõhkine radiaator, halval juhul katkine mootoriplokk või mõlemad.
Sellepärast kasutatakse mootori jahutusvedelikuna spetsiaalseid segusid vee ja (monoetüleen)-glükooli 50% vesilahust, millele lisatakse korrosiooni vähendavaid manuseid. Tavaliselt on sellise jahutusvedeliku külmumistemperatuur 36 miinuskraadi juures.
Poeriiulitel on jahutusvedelikud müügil kontsentraadi ja valmislahusena. Kuigi meie tarbijad eelistavad osta kasutusvalmis jahutusvedelikke, on mujal Euroopas kasutusvalmis jahutusvedelik vaid juurde lisamiseks. Kontsentraati ostetakse soodsama hinna tõttu, et kogu süsteemi igal hooajal uus vedelik panna.
Tosool ei kõlba
Kõigil automanikel tasub enne talvekülmade kätte jõudmist uurida, milline jahutusvedelik on nende automootoris ja millal on seda viimati vahetatud. Jahutusvedelikke tuleb nende vananemise, eelkõige just korrosioonikaitse omaduste kadumise tõttu vahetada regulaarselt.
Paljud tarbijad arvavad, et tosool ongi jahutusvedelik. Sõna «tosool» kasutamine jahutusvedeliku asemel on nõukogudeaegne keelerudiment. Tegelikult on Tosool A-40M Vene standardi GOST järgne jahutusvedeliku nimetus, mis sobib vaid Vene autotööstuse toodangule. Enamik Eestis müüdavaid nn tosoole rikub moodsad Lääne autod ära.
Autotööstuse arenguga on jahutussüsteemid muutunud väiksemaks, õhemaks, samuti on vedelike ringlemise kiirus mitu korda tõusnud. Kerkinud on töötemperatuur ning kasutusele on võetud uusi kergmetalle (alumiinium, magneesium jt sulamid). Sellepärast on tootmisse tulnud uued jahutusvedelikud, mis on mõeldud kaitsma just neid moodsaid mootoreid.
Uusimate jahutusvedelike orgaanilised manused on keskkonnasõbralikud ning nende abil on olnud võimalik pikendada jahutusvedelike kasutusvälpa viie ja enama aastani. Mõned autotootjad annavad jahutusvedelikele kuni kümneaastase kasutusea, kuigi vedelike tootjad seda ei soovita.
Rusikareegel
Rusikareegel erinevate jahutusvedelike segamise kohta on järgmine: kui kasutatakse 50% kontsentraadi vesilahust, mille külmumistemperatuur on umbes 36 külmakraadi, võib lisada 10% mis tahes muud jahutusvedelikku. Kui kontsentratsioon on madalam, tohib lisada veelgi vähem.
Kui segada sisse rohkem teist jahutusvedelikku, ja kuna neis võidakse kasutada erinevat päritolu manuseid, jääb nende kontsentratsioon liiga madalaks ning jällegi ei säästa vedelik mootorit ja jahutussüsteemi.
Juhtivad jahutusvedelike tootjad näevad vedelikele ette kindlad vahetus-välbad. Tosooli tuleb vahetada igal aastal, silikaadipõhiseid igal teisel aastal ja orgaanilistel manustel jahutusvedelikku üle viie aasta.
Seda põhjusel, et manused ammenduvad ning mootor hakkab sisemiselt korrodeeruma, mis võib põhjustada mootori ülekuumenemist, ummistumist ning veepumba, termostaadi, lõdvikute, radiaatori ja teiste osade purunemist. Viimaste remont on kallis, sisemist korrosiooni saab aga «ravida» vaid uute varuosadega.