Haridusreform on meie ühine asi

Eesti ühiskonnas on saavutatud üksmeel vajaduses üleminekuks teadmispõhisele ühiskonnale. Teadmispõhine ühiskond eeldab haridusreformi. Selleski peame vajalikuks saavutada erakonnaülene kokkulepe.

Millised on hariduse probleemid Eestis, selle suhtes on erakonnad üsna ühel meelel. Lahenduste osas on erimeelsust. Haridusreformi on mitmete valitsuste ajal katsutud teostada ja tänu neile katseile on selgemaks saanud, millele on võimalik saada laialdast tuge ja millele mitte. Haridusminister Toivo Maimetsa praegune projekt «21. sajandi haridus» on jätk sellele varem tehtud tööle. Küsimus on, kas Eesti on praegu nii kaugele jõudnud, et see kauaaegne ühine töö suudaks jõuda tegelikkusse.

Siinkirjutajad on osalenud aruteludel haridusministriga, kuhu on kaasatud hariduse asjatundjaid mitmest erakonnast. Meie ei esinda oma erakondi mingil siduval kombel. Samas ei tunneta me oma erakondades vastuseisu haridusministri projektile.

Ükski ulatuslik reformiettepanek ei suuda rahuldada kõiki. Üldisemad nõuded on, et muudatused poleks tagasipööratamatud, kui ilmneb tõsiseid raskusi, ja et nad kaudselt ei suleks uksi reformidele mõnes teises valdkonnas.

Me usume, et peatselt Riigikokku minev projekt rahuldab neid tingimusi. See on nähtavalt mitmete valitsuste ajal koostatud projektide jätk ja seega meie kõigi saavutus. Sisus on põhjust eristada otseselt haridusse ja hariduse rahastamisse puutuvaid osi.

Otseselt haridusliku osa peamine idee on anda õpetajatele, koolidele ja lastevanematele senisest suuremad õigused koolielu korraldamisel. Mis sisuliselt tähendab hariduselu nüüdisajastamist ja vastavusse viimist teadmispõhise ühiskonna vajadustega. See osa paistab laias laastus vastuvõetav üldsusele ja erakondade enamusele. Jah, vaieldav on näiteks, kas õpilasi klassi kordama panna või mitte. Ülemaailmne kogemus on, et kumbki lahendus pole hea, kui pole isiklikku nõustamist, nõustamise puhul võib aga olla edukas – mida ka projekt ette näeb. Mõõdukal määral peame julgema uuega proovida.

Hariduse rahastamise osas on osa ettepanekuid vägagi vaieldavad. Tähtis on silmas pidada, et neid osi ei tee projekt omavalitsustele ja nende koolinõukogudele kohustuslikuks, küll aga pakub uusi võimalusi, millega soovi korral saab katsetada.

Eeskätt puudutab see võimalust moodustada kooliühinguid, mis saavad võtta laenu, et ehitada koolimaju ja need aastakümnete jooksul tagantjärele kinni maksta. Laenu võtmiseks peavad need kooliühingud vormiliselt olema äriühingud, mitte mittetulunduslikud ühingud. Samuti on vabatahtlik, kas nad sel puhul soovivad ehitamiseks kasutada eraüritajat või projekti alusel loodavat riiklikku kooliehitusfirmat.

Me oletame, et nende võimaluste kasutajaid tuleb esimestel aastatel vähe, ja see oleks hea, sest nii saab ootamatuid konarusi hõlpsamini siluda, enne kui eeskuju palju enamaid omavalitsusi kaasa tõmbab. Kindlasti peab eelnõu sõnastus olema selline, et riigi finantsmeetmed ei saaks kooliühinguid teha «vabatahtlikuks sunniviisil».

Väikese toetusega Riigikogus vastu võetud haridusreformil oleks vähe tulevikku. Tulevad uued valimised ja uued valitsused, kes asuksid muutma seda, mis neile on peale surutud.

Püsivam on see, mis läheb Riigikogus läbi suure enamusega. Mida ulatuslikum on reformiprojekti haare, seda tõenäolisem on, et mõni erakond ainult mõne vastumeelse lõigu pärast vastu hääletab, kuigi ta suurema osaga päri on. See kergitab küsimuse, kas projekti saaks Riigikogule esitada mitmes eri osas.

Iga osa eraldi võiks saavutada toetuse erinevate erakondade toel. Vähemalt ei kukutaks ühe osa nurjumine läbi kõiki teisi osi.

Muidugi tuleb kaaluda, kas kõik pole kõigega niivõrd seotud, et üks osa pole teostatav ilma teisteta. See taktikaline osa jääb haridusministri otsustada. Meil on igatahes tunne, et meid on asjalikult ära kuulatud.

Haridusreform ja siire teadmispõhisele ühiskonnale on küllalt tõsine asi, et seda teostada ühiselt. Ja me oleme sellele lähemal kui kunagi varem.

Tagasi üles
Back