Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kirjad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Ajalugu muuta pole aus

Nüüd oleme saanud siis Lihula sündmuste näol seni tülidest üsna tühjale kohale suure pahanduse. Lühinägelikkus ja tegematajätmised järjestikku mitmete valitsuste poolt lõid välja. Võimendusid mäekõrguselt tänase valitsuse sündsusetu jõukasutamise tõttu. On nagu paraneva haava julm lahtikiskumine. Põletik selle ümber on tekkinud ja levimas. Jõuab peagi tundliku punktini – Tallinna vabastamise aastapäevani 22. septembril. On tarvis kiiret, kuid kiirustamata, mõistvat, ausat tegutsemist, et pahandused ei süveneks.

Nime poolest, aga ka sisuliselt peaks hästi sobima Ühiskondliku Leppe asutus. Küllap sobibki. Seda enam, et selle taga seisab meie kindlalt eestimeelne ja tublilt tasakaalukas president Arnold Rüütel.

Meil on Eestimaa ajalugu. Oleks isegi siis, kui iseseisvust poleks ollagi. Iseseisvus aga on, ja seda enam on selgrootu, lömitavalt alandlik õigustada valitsuse aktsiooni «jõudu on, mõistust vaatame ehk hiljem» vastutulekuga välisriikide kulmukortsutamisele. Meil on meie ajalugu, ka viimase suure sõja oma, raske ja vastuoluderikas.

Minu meelest on ammugi aeg panna püsti soliidne ja aus mälestusmärk (märgid) kõigile eestimaalastele, kes Eestimaal valitsenud võõrvõimude poolt sõtta sunnitud või poolvägisi meelitatud, sõltumata sellest, kumma võimu sõjaväes neil sõdida, kannatada ja langeda tuli.

Küllap sobiks mälestusmärgile ka mõlema poole sõdurite kujud. Neile tuleks selga panna nende päris-rindemehe, eesliini lahinguteaegne riietus (telkmantel, kiiver), mitte aga ülesmukitud munder nagu Pärnu kujul oli (Lihula oma pole ma näinud).

Aga kas meie, Eestimaa üldsus, isegi teame piisavalt ajaloolisi fakte? Mina küll pole saanud lugeda midagi põhjalikumat, ajaloolist tõde lõpuni austavat Eestimaal ja Eesti nimel aastal 1940 ja järgneva ca 15 aasta jooksul toimunust. Mälestussammastega seoses – sõjaloolises aspektis. Seda tuleks pärisajaloolastel erapooletuse ja teadusliku sügavusega uurida ja kirja panna nii teaduslikul tasemel kui rahvale mõeldud kirjutiste näol.

Mind huvitaks muide teada saada, kas suure sõja aegsetel eestimeelsetel Saksa võimu all Eestis oli ka Eesti iseseisvuse asjus kontakte Hitleri-vastase koalitsiooni lääneriikidega (poliitikutega, luuretega jms). Eesti Vabariigi algsel loomisel läinud sajandi alguses oli neil sidemeil oluline tähtsus. Kuivõrd olid üldsusele teada või olid sihilikult varjatud Teherani, Jalta, Potsdami lepped, et Eesti jääb pärast sõda NLi koosseisu? Sama küsiksin sõja olukorda ja arengut puutuva teabe kohta Saksa võimu all oleval Eestimaal.

Meie sõjaajalugu on märksa keerulisem kui Soomel. Kuid ikkagi võiks saada naabrilt õpetlikku meil toimunu selgitamiseks välismeediale.

Ilma Eestimaa rahva üksmeeleta ei saa olla õiget iseseisvust, küllap iseseisvust üldse.

Karl Rebane, akadeemik, TÜ emeriitprofessor

Miks ei märgata?

Huvitav, kus küll on Tallinna kurikuulsa munitsipaalpolitsei silmad, kui ei märgata südalinnas Gonsiori tänava alguses (kunstiakadeemia hoones!) tegutseva valuutavahetuspunkti ukse kohal rippuvate riigilippude seisundit, mille värve on juba ammu äärmiselt raske eristada, kuna valuutapunkti omanikud teevad äri vene moodi ja neid ei huvita, mis on ukse taga... Kas välisriikide lippe võib Eestis vabalt mõnitada?

Viktor Krutob

Topeltstandarditest Eestis

Osal inimestest näivad olevat silmaklapid, nagu vanasti olid voorimeeste hobustel. Nad näevad küll, kuid mitte kõike, ja selline piiratud nägemine annab neile ümbritsevast maailmast väärastunud ettekujutuse. Nad näevad ainult vastaspoole kuritegusid, aga seda, mida nende omad tegid, nad teada ei taha. Kommunistide kuriteod on aga täiesti võrreldavad natside omadega. Näiteks Eestis arreteerisid Nõukogude okupatsioonivõimud Eesti Represseeritute Registri Büroo andmetel 47 303 inimest. Ainus erinevus natside kuritegudest on selles, et kommunistide kuritegude toimepanijad kandsid teistsugust mundrit ja on seniajani karistamata.

Nõukogude okupantide vastu võidelnud meestele Lihulas püstitatud mälestussammas tekitas massimeedias suuremat vastukaja kui ükski lähiminevikus toimunud suurtest katastroofidest. Ja peamine näib olevat mitte see, kelle vastu need mehed võitlesid, vaid see, milline munder neil seljas oli.

Väited, nagu oleksid need mehed võidelnud hitlerliku Saksamaa eest, on alusetud. 1944. aasta suvel, kui toimusid suured lahingud Eesti pinnal ja paljud eesti mehed panid selga Saksa mundri, et võidelda Nõukogude okupantide vastu, oli selge, et Saksamaa on sõja kaotanud. Eesti mehed lootsid Eesti iseseisvuse taastada nii, nagu see oli toimunud 1918. aastal. 1944. aasta septembris, kui Punaarmee lähenes Tallinnale, pidasid Saksa mundritesse riietatud eesti mehed sakslaste endiga Tallinnas tulevahetust ja heiskasid sinimustvalge lipu.

Kui lääneriikide juhid, kes 14. augustil 1941 kirjutasid alla Atlandi hartale, oleksid olnud aumehed, siis oleks Eesti iseseisvuse taastamine sõja lõppedes ka õnnestunud. Tegelikult oli Atlandi harta puhul tegemist pettusega. Ameerika entsüklopeedia viimane väljaanne ütleb Atlandi harta kohta selgesti: «Ehkki see polnud ametlik dokument, oli ta Teise maailmasõja ajal tegusaks propagandarelvaks teljeriikide vastu.»

Meie riigiisade truualamlikkus Moskva ja Washingtoni ees on häbiväärne. Lihulas püstitatud monumendi kohta uuritakse, kas pole midagi tehtud seadusi rikkudes. Polevat riigivõimu luba monumendi püstitamiseks? Kas aga Eestis paljude Nõukogude okupantide püstitatud monumentide ülespanemiseks ja nende juures viinavõtmiseks on taotletud Eesti Vabariigi seaduslikult riigivõimult luba?

Kui mujal maailmas veel praegugi paljud inimesed ei tea seda, mis Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis tegelikult toimus, siis näitab see üksnes meie praeguste riigiisade tegematajätmisi.

Kalju Mätik

Umbrohi lokkab jälle

Riigikogu alustas oma hooaega. Valiti uus juhatus. Ja kohe kirendasid lehed (Postimees kahjuks nende hulgas) sellistest tiitlitest nagu «spiiker» ja «asespiiker». Eesti lehtedes on seda slängisõna varem juba piisavalt taunitud, aga umbrohi on visa. Ent asi pole mitte üksnes viletsas slängimaitses. Viga on ka sisuline. Anglosaksi «speaker» ei ole sama, mis on eesti «esimees». Speaker on eesistuja, sisuliselt koosoleku juhataja. Meie esimees aga asendab automaatselt riigipead, kui selline vajadus peaks tekkima. Esimehe ingliskeelne vaste on pigem chairman või mõnel juhul koguni president.

«AK» võiks ilmateates Peterburgi asendada ikka eestikeelse Peterburiga. Kui nad muidu ei usu, mingu vaadaku Tallinnas Peterburi maantee tänavasilte. Ja Ida-Viru maavanem tehku sedasama: vahetagu maanteeviidad Sankt-Peterburg viitadega Peterburi.

Balti Assamblee võiks aga Karuteene medali anda keelegeeniusele, kes leiutas Rail Baltica. Via Baltica on igati omal kohal. Ladinakeelne grammatilist naissugu «via» (tee) ühildub loomulikult naissoost täiendiga «baltica». Mis pistmist on aga naissooga ingliskeelsel sõnal «rail»? Inglise keel on ju teadupärast oma grammatilise soo ammu minetanud. Nii et ei maksa üritada kõiki tänapäeva asju ladina keelde valada.

Kus on eesti keelemehed ja -naised!?

Hanna Saarnak

Tagasi üles