Päevalillede kuningas senjoor Mehhiko

Mehhiko kunstniku Diego Rivera maalil on kujutatud tohutusuuri kuldkollaseid päevalilli, mille all kaks tumeda nahaga mehhiko last mängivad ärakukkunud jäsemetega valgenahaliste nukkude ja maskidega. Pärast kolmenädalast ringiseiklemist selle hispaanlaste vallutatud maatükikese lõunaosas tundsin, et just see maal iseloomustab Mehhikot väga hästi.

Ühelt poolt looduse kõikvõimsus, mis sunnib ka kõige ükskõiksema olendi endale kuuletuma ja imetlust avaldama, teisalt iga mehhiklase pilgust vastu helkivad ajaloolised tragöödiad, mis pole senini suutnud minevikku ja tulevikku teineteisega lepitada.

Mehhiko praegune etniline jaotus toob välja mestiitside neli korda suurema arvu suhtes pärismaalastega, keda on laias laastus võttes 25 miljonit. Pärismaalased on võrreldes oma põhiliselt Hispaania juurtega kaasmaalastega allasurutud ja võrreldamatult vaesem rahvas.

Rändasime Mehhiko kahes lõunaosariigis – mägises Oaxacas ja Põhja-Ameerika liigirikkaimas piirkonnas, Mehhiko suurimat džunglit peitvas Chiapases. Need looduse poolest ootamatult mitmekesiseks osutunud maalahmakad purustasid kiiresti Ameerika filmide põhjal kujunenud eelarvamuse Mehhikost kui põhiliselt kaktustega kõrberiigist.

Enne seda aga maandusime maailma suurimas linnas Mexicos, mis lennukilt vaadates näib lõputu. Paarisajale ruutkilomeetrile on ennast kokku pressinud 20 miljonit inimest ja 8 miljonit autot ning seetõttu võib linna pidada ka maailma üheks saastatuma õhuga kohaks. Mexico City peaväljakult leiab iidse asteegi templi varemed – koha, mis oli selle ka keskaegses maailmas ilmselt suurima linna keskpunkt.

KOERAD KATUSEL. Pärast põgusat Mexico saastase õhu sissehingamist suundusime Oaxacasse. Nii nagu loodus näitab seal oma nägu mitmel eri moel – ikka nii, et kaktusemägedest saavad männimetsad ja nendest omakorda troopikametsad –, nii on ka pärismaalased selles osariigis killustunud 15 etniliseks rühmaks. Kõige rohkem leidub sapoteeke, seda ka osariigi indiaanihõngulises pealinnas Oaxacas.

Kaunis ja elavas linnas elavad koerad katustel ja turul müüakse krõpsumaitselisi rohutirtse. Meie küsimuse peale, miks pagana pärast peavad neljajalgsed oma maise elu maa ja taeva vahel mööda saatma, vastas meie võõrustaja tädi Norma, et tema bullterjer ei saa lihtsalt teise koeraga läbi.

See oli väga mehhikopärane vastus. Kui ühtviisi on jama, tuleb teha teistmoodi, tagajärjed on sealjuures teisejärgulised – peaasi, et probleemist kiiresti lahti saaks. Probleemideta elada on ju palju mõnusam!

Oaxaca linnast rääkides ei saa jätta märkimata indiaani käsitööd, millest tänaval on pea võimatu lähemale astumata mööduda. Looduslikest materjalidest riided, rätikud, kõikvõimalikud ehted, vööd ja tuhat muud asja, mille meisterdamine ja mahaärimine on selle Mehhiko ühe vaesema osariigi põliselanikele vaata et olulisemaid elatusvahendeid.

PALVE SÕITJATE ELU EEST. Kuus tundi Oaxacast, ja te leiate end ootamatult Vaikse ookeani lainetega tõtt vaatamas. Sellele paradiisile eelneb aga bussisõit üliohtlikel mägiteedel, et kogu elu tasandikel tatsanud eestlastele täie raha eest põnevust pakkuda. Teeäärtel puuduvad igasugused piirded ja paduvihma sajab lakkamatult. Bussijuhi peegli küljes ripuvad ristid ja pildikesed Jeesusest, teepervedes võib sageli märgata väikesi pühakutega kabeleid. Vahel peab juht bussi kinni, et nende juures reisi eluga lõppemise eest palvetada.

Mehhiko lõunarannik Vaikse ookeani kaldal on koht, millest isegi unistada ei osanud. Väikesed väheasustatud kalurikülad, mis sundisid kohale jääma sinna mõnikümmend aastat tagasi kohale hõljunud hipisid, kes nüüd peavad restorane ja cabana’sid. Sama juhtus ka meiega, kes me algul olime plaaninud oma reisi pisut teistmoodi jätkata.

Randa ja kaljude peale on ehitatud ööbimiskohad, kus põrandad ja peegliraamid on samadest kividest ja merekarpidest, mille meri on aja jooksul kaldale kinkinud. Voolav rahu, mida ei katkesta hetkekski lõppematu rahutu ookeanimühin. Rannad löövad öises pimeduses tuhandete küünalde säras helendama, sest kohalikud teavad, mis on romantika. See on koht, kuhu kahejalgsed seljakotid jäävad mitmeks kuuks paigale. Mis siis, et kohati on ujumaminek eluohtlik.

Rannikult leiab kõiksugu paiku, alates inimrohketest turistilõksudest ja lõpetades täiesti üksikute randadega. Turistilõksudes on tegevust hulgi. Kohalikud viivad väikese raha eest ookeanile delfiine ja merekilpkonni vaatama. Tutvust saab teha veealuse elu ning linnu- ja krokodillirohkete laguunidega. Ööbimine on palju odavam kui Eestis.

CRISTOBALI KAKS NÄGU. Chiapase osariigi südameks on San Cristobal de las Casas, linn, mis oma jahedama kliima, kirevavärviliste majade ja boheemlasliku atmosfääri poolest on nii mõnegi juhusliku läbirändaja kohale naelutanud.

Cristobalis erinevad päev ja öö teineteisest nagu öö ja päev. Päeval sirutavad ümberkaudsetest küladest kohale tulnud masajad maianaised käed läbirändajate poole ning pakuvad müügiks indiaani käsitööd.

Nende lugematule lastekarjale on raske aeg suule mananud naeratuse asemel peesolunimise võtmesõnad. Hoolimata kohaletoodud katoliku kiriku ja lääne tsivilisatsiooni võidukäigust pärismaalaste seas peidab nende nägu ikka veel mingeid jälgi unustusse vajuma hakkavast metsikusest.

Öö ja pimeduse võitu tähistatakse linnaväljakutel aga hullutava trummimänguga, mis paneb tüdrukud põlevate nööridega ennastunustavalt tantsima. See Cristobali teine nägu on tunduvalt meeldivam. See paneb ka pikkade valgete juuste ja suurte süsimustade vuntsidega eaka trummari kohalikus baaris trummitaldriku kõrval vahepeal seinalampi lööma.

Džungli keskele peitunud iidse maiade linna Palenque varemed võtavad vastu meie inimvared, milleks kõhuhädad meid tasapisi muutnud olid. Ometi suutsid silmad pisut Palenque varemete võimsust märgata, näha jälgi Ameerika ühe vanema kõrgkultuuri ammusest hiilgeajast. Ajast, mil Euroopas oli Lääne-Rooma riik kokku varisenud ja sajand veel Karl Suure keisririigini aega.

Samal ajal oli oma võimsuse tipul ka Teotihuacani linn tänase Mexico vahetus läheduses, mille tsivilisatsiooni jälgi täna tuhandeid turiste vaatama viiakse. Loodus Palenque ümbruses on vapustav – sõna otseses mõttes Emake Maa, kõigi oma naiselike kumeruste ja ehetega. Mägede vahel, mille nõlvadel näksivad lehmad-lambad oma igapäevast rohtu ja inimesed elavad külades juba aastasadu ühesugust tagasihoidlikku elu, liuglevad unistavalt helesinised jõed.

Looduse kõikvõimsus tabas meid oma täies kõrguses Sumiderose kanjoni vahel paaditades. Tunded on nii võimsad, et nagu ei usukski, et viibime ikka samas maailmas, kus riigipeadeks on Rüütel ja Bush.

Nähes Zipolite rannal peegelsiledast ookeanist järsku rahutuid laineid tõusmas, ei taha kuidagi aru saada, kust need küll nii äkki tekivad. Niisamuti jääb meie eest ka pärast kolmenädalast põgusat tutvust selle päevalilleriigiga veel palju asju saladuseks.