21. sajandi haridus – heade mõtete tapalava?

Jüri Ginteri hinnangul jääb projektist esimesel lugemisel hea mulje, süvenemisel aga selgub, et selle ellurakendamisest tekib pigem kahju kui kasu.

Esimesel lugemisel jääb projektist hea mulje, kuna see sisaldab palju tänapäevaseid ideid. Süvenemisel aga selgub, et nende ideede rakendamine on kavandatud nii, et sellega tekib pigem kahju kui kasu.

Paljudel on ehk meeles jutt suurest Peetrist ja väiksest Peetrist, kes algul sõid ära väikse Peetri toidu ja siis sõi edasi kumbki oma toitu, st väike Peeter suri nälga. Sellist mudelit rakendatakse ka Eesti hariduskorralduses. Algul remonditi riigi raha ja välisabi eest ära osa kutsekoole ja seejärel öeldi, et nüüd peavad kõik kutsekoolid omavahel hakkama võistlema. Sama juhtus üldhariduskoolidega.

Loosung oli üllas: teeme algul ühe kooli korda ja siis teise, summasid ei tohi killustada. Nüüd on aga kavas hakata kõiki koole võrdselt pearaha alusel rahastama ja panna nad omavahel õpilaste pärast või(s)tlema. Suurem osa koole on aga veel korda tegemata. Kuna kõik õpetajad on meil võrdselt väga head ja väärivad üksnes kõrgeimat võimalikku järku (nii väidetakse), on õpetuse tase koolides võrdne.

Koolid on erinevad

Õpilased hakkavad kooli valima selle järgi, milline on kooli materiaalne baas. Kus see parem on, sinna läheb rohkem õpilasi. Kuna püsikulud jäävad samaks, saavad need koolid teha rohkem investeeringuid. Vahe koolide vahel suureneb ja 100 kooli sureb välja, mida oligi vaja saavutada. Süüdi on lapsevanemad, kes oma lapsed teistesse koolidesse üle viivad.

Kui eesmärgiks ei ole ebavõrdsuse tekitamine koolide vahel, tuleks koolide rahastamisel arvestada ka riigi varasemaid investeeringuid. Projektides oli see nii varem ka kirjas, kuid viimases variandis kahjuks enam mitte.

Projekt peab vajalikuks arvestada regionaalseid erinevusi ja erinevat asustustihedust. Tegelikult toimitakse pigem vastupidi. Toetatakse väiksemaid koole sõltumata asukohast. Selle alusel on kasulik hoida elus väikseid koole suure kooli lähedal, kuna seal on võimalik kasutada suure kooli õpetajaid, kabinette jms. Keskustest eemal asuvate koolide ülalpidamisele kulub rohkem kui keskuste koolidele, neile nähakse aga ette vaid 75% suure kooli pearahast. Tulemuseks on uute väikeste koolide asutamine linnade ümber ja koolide sulgemine keskustest eemal.

Kuna koolid jäävad õpilastest üha kaugemale, suureneb õpilaste transpordivajadus. Suured bussifirmad on selle ära tabanud ja selgitavad, et tuleks korraldada vastavad riigihanked. On selge, et väike firma ei saa osaleda ning peab oma bussid ja töötajad odavalt suurfirmadele loovutama.

Kompenseeritakse vaid ühistranspordi kulud. Kui kauges külas elav lapsevanem toob oma lapsed ja naabrilapsed ise kooli, on see tema eralõbu ja seda kompenseerida ei kavatseta. Mis sellest, et bussi kilomeeter maksab kümme krooni ja autoga saaks poole odavamalt. Mis sellest, et nii venib paljude õpilaste koolisõit väga pikaks.

Koolidirektori valimine

Paljudest headest mõtetest on sõelale jäänud koolidirektori valimine. Ei selgitata, miks peab koolis olema direktori ainujuhtimine, kui äriühingutes on tavaliseks kujunenud kollegiaalne juhatus. Kui lapsevanemad jäävad muudes küsimustes vaid nõuandjateks, ei orienteeru nad sisulistes küsimustes ja pole seega pädevad ka direktorit valima. Lahendamata on hoolekogu liikmete vastutuse küsimus. Reguleerimata on valesti tegutsenud hoolekogu või selle liikme tagasikutsumine.

Lapsevanem pole ka huvitatud koolielu aktiivsest juhtimisest, sest kui koolis toimuv talle enam ei meeldi, viib ta oma lapse teise kooli. See võimalus on eelkõige jõukamatel vanematel. Hoolekogus tegutsemine nõuab aega ja pühendumist.

Kuna esialgu ei räägita selle töö tasustamisest, siis soovivad hoolekogusse saada inimesed, kellel ei ole midagi teha või kes soovivad end «välja elada». Eriti siis, kui nende oma lapsed selles koolis üldse ei õpi. Kui hoolekogu hakkab raha liigutama, pole välistatud ka «tankistide» esitamine hoolekogu valimistel, et need võtaksid hoolekogus vastu oma esitajate huvidele vastavad otsused. Selle tõttu on õpetajate ja direktorite kartused õigustatud.

Juba kaua räägitakse teemal, et õpetajal on raske individuaalselt läheneda 36 õpilasele. Otsustati vähendada õpilaste arvu klassis 24-le. Suurema klassi moodustamine on keelatud. Ei arvestatud aga võimalust kasutada abiõpetajat. 30 õpilasega klassis, kus töötab korraga kaks õpetajat, on individuaalne lähenemine märksa rohkem võimalik kui 24 õpilase ja ühe õpetajaga klassis. Samas pole oma vigadest õpitud ning ka parandusõppe jm puhul peetakse silmas üksnes võimalust, et klassis on üks õpetaja.

Kui tõepoolest soovitakse olukorda parandada, siis ei reguleeritaks õpilaste arvu klassis, mis peaks eelkõige sõltuma klassiruumide suurusest, vaid õpilaste arvu ühe õpetaja kohta.

Üheks reformi läbivaks ideeks on lapsevanematele valikuvõimaluse andmine. Soovitakse kaotada koolide teeninduspiirkonnad, mis kehtivad kõigis arenenud riikides, nii palju kui mina tean. Sellega kaotatakse kooli seos kogukonnaga. Veelgi enam. Nii kaob lapsevanema huvi koolielus osalemise vastu. Kui kool tema ootustele ei vasta, valib ta uue.

Valigem võimalusi, mitte koole

Tegeliku osalemise saavutame siis, kui igal lapsevanemal (mitte ainult hoolekogu liikmetel) on reaalne võimalus koolielu suunamisel osaleda. Valik ei peaks olema mitte eri koolide vahel, vaid eri võimaluste vahel oma kogukonna koolis.

See on ainult põgus sissejuhatus vastuolude loetellu. Reedel informeeriti ka haridus- ja teadusministeeriumi minu kavatsusest selline artikkel kirjutada. Ainus sisuline vastus oli, et ma käsitlen kõike liiga mustades värvides, ja soovitati esitada ka oma positiivne programm.

Olen oma positiivset programmi varem juba korduvalt esitanud («Võimalusi Eesti hariduselu paremaks finantseerimiseks» – teadmistepäeva hariduskonverents, TÜ, Tartu 2003; «Haridus kõigile või valituile? Maakonna, linna ja valla osa koolihariduses» – ettekannete ja artiklite kogumik, Eesti haridusfoorum, Tallinn 2004; «Koolid suletakse lapsevanemate kätega» – Eesti Päevaleht 19.02.04; «Lapsed ja koolid on erinevad» – Postimees 21.03.03; «Alternatiivne ühiskondlik kokkulepe» – Postimees 6.10.03; «Takistused hariduse arengus» – Postimees 13.02.04; «Kuidas hinnata Eesti koole?» – Postimees 13.08.04 jm), kuid pole seni mingit vastukaja saanud.

Leian ka, et põhjus pole minus, sest koostöö nende ministeeriumi töörühmadega oli suurepärane. Samuti laabus väga hästi programmi «Haridus kõigile» sõnastamine.