Ideoloogiline tulumaksureform?

Jaan Kaplinski arvates ei ole Eestis plaanitav tulumaksureform midagi muud kui PR-trikk, mille taga puudub selge ja sisukas majandusanalüüs.

Lugedes 15. septembri Postimehest Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Andres Lipstoki artiklit «Kellele on mõeldud tulumaksureform?» ei saanud lahti piinlikkusetundest. Kui selles artiklis esitatu ongi Reformierakonna, meie parempoolse poliitika lipulaeva maksupoliitiliste seisukohtade kokkuvõte, siis on asjad selle poliitikaga kurvavõitu: seal kas ei mõelda või mõeldakse kuskilt laenatud loosungites.

Lipstoki artikkel ületab tavalise žurnalistliku pealiskaudsuse piirid, jõudes selleni, mida võiks juba nimetada asjatundmatuseks või hoolimatuseks tõe ning valijate ja maksumaksjate vastu.

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees ei tohiks küll endastmõistetavatena välja pakkuda väiteid nagu «riigi maksukoormus ja majanduse areng on pöördvõrdelises seoses» või «kõikjal ja paratamatult kasutab riik raha ebaefektiivsemalt kui erasektor».

Näiteid, mis mõlemale väitele vastu räägivad, pole raske leida. Päris Eesti lähinaabrusest, Soomest ja Skandinaaviast. Soome majanduse sõjajärgses arengus mängis asjatundjate hinnangut mööda otsustavat rolli riigi suunav ja juhtiv käsi, milleta vaevalt oleks selliseid ettevõtteid nagu Nokia, Kemira või Valmet – viimased kaks on pikka aega olnud riiklikud firmad.

Põhjamaades, nagu üldsusele teada, on maksukoormus kõrge, samal ajal on Põhjamaades elustandard ja elukvaliteet kõrged ning lisaks kõigele on Soome majandus mõnede hinnangute järgi üks konkurentsivõimelisemaid maailmas. Norras, Soomes või Prantsusmaal, kus meditsiini tase ei jää USA omale alla, arstiabi on aga tavakodanikule kättesaadavam, kulutab ühiskond meditsiinile väiksema protsendi oma koguproduktist kui USAs, kus arstiabi on valdavalt erakätes.

Eesti-suguse väikeriigi majandust ei vea mitte tingimata edasi need, kellel on rohkem raha taskus. Selge on vaid see, et üksikisiku tulumaksu vähenedes jääb inimestele tõesti rohkem raha, mida kulutada.

Maksureformijad ei ole aga vaevunud uurima, mida inimesed selle lisarahaga teevad. Kas see kulutatakse näiteks valdavalt prestiižsetele importasjadele ja välisreisidele või kodumaise toodangu ja teenuste tarbimisele. Ühel juhul suureneb veelgi Eesti jooksevkonto puudujääk, teisel puhul võib esialgu tekkida juurde uusi töökohti ja elavneda majandus.

Ent teisalt kahanevad riigi võimalused pakkuda vajajatele head haridust ja arstiabi ning veel rohkemad inimesed peavad selle eest rohkem maksma. Omast taskust, kuhu maksureform on raha ühe käega juurde pannud, teisega aga sealt raha ära võtab. Asi on piisavalt keeruline ja vajaks põhjalikku ja objektiivset uurimist, enne kui asuda maksusüsteemi reformima. Paistab aga, et seda ei peeta vajalikuks.

Mis on ikkagi parempoolsete algatatud maksureformi eesmärk? Kas tahetakse nii hoolitseda inimeste eest või majanduse eest? Lipstoki jaoks on see peaaegu üks ja seesama: kui maksud on väiksemad, arenevat majandus paremini. See pole tingimata nii.

Majanduse huvides tuleb makse vahel ettevaatlikult alandada, vahel tõsta. Või on tulumaksureformi eesmärk lihtsalt jätta rohkem raha parempoolse poliitika tellijate ja kinnimaksjate taskusse? On kahtlane, kas neilgi, kui nad kaugemale mõtleksid, on kasulik elada kehvapoolses riigis.

Maksupoliitika on arukalt toimiva riigi käes suurepärane tööriist, kuid oskamatutes-hoolimatutes kätes võib teha palju pahandust. Äsja alandati Soomes veidi makse, üksikisiku tulumaks aga jäeti muutmata. Muutmisele eelnes põhjalik analüüs, mille tegi riigi majanduspoliitika uurimiskeskus.

Meil pole ei sellist uurimiskeskust ega tunta vajadust selle järele: on ju lihtne opereerida ümmarguste arvudega ning maksumaksjaid ja valijaid võib toita ükskõik mis fraasidega, ega nad nagunii aru ei saa või ei viitsi enam vastu hakata.

Tean politseinikku, kes teenib lisaraha torujürina, olen kohanud päästeameti töötajat, kes sõidab vabast ajast taksot. Nõukogude aeg õpetas inimesed leidlikuks ja see leidlikkus aitab neil omadega välja tulla ka uues, ilusate ja rikaste valitsetud Eestis.

Eestis, kus peaminister Šveitsi lehele antud intervjuus esitab jõhkra sotsiaaldarvinistliku manifesti, kuulutades ühiskondliku solidaarsuse illusiooniks ja õigustades valitseva klassi privileege sellega, et meie rikkad ongi paremad inimesed.

Tsiviliseeritud riigis oleks peaminister pidanud järgmisel päeval ameti maha panema, meil ei haugu koergi järele. Kuigi jah, tema siniverelisust kuulutava erakonna populaarsus on otsustavalt langenud.

See ei pane meie ilusaid ja rikkaid aga veel muretsema. Kui üks erakond on oma töö teinud, on aidanud rahvale sööta uusliberalismi uues kuues, võib selle maha kanda ja mõelda välja midagi muud. Eesti meenutab vahel oligarhiat, mida valitsevad inimesed, kellele riik on äriprojekt.

Selline riik on mõistetud känguma, suutmata anda oma kodanikkudele seda, mida tänapäeva riik andma peaks – garanteerima neile turvalisuse, tervishoiu ja hariduse. Suunama raha teadmispõhise majanduse arendamisse. Seda ei garanteeri paraku maksude alandamisest taskusse jäävad sajad või tuhanded kroonid. Seda ei garanteeri meie eliidi eputamine.

See, et Eesti riik, meie meditsiin, meie koolid, teadusasutused, muuseumid ja teatrid veel toimivad, on nende idealistide, entusiastide, nende luuserite teene, kes on valmis napi palga eest veel tegema ühiskonnale vajalikku tööd, kelle käes on meie tervis, meie laste haridus, meie kultuuri tulevik.

Need inimesed on seni olnud kannatlikud, kuid ka nende kannatus pole lõputu. Kui senine riigi ja tema ressursside kokkukuivatamine jätkub, loobuvad ka nemad.

Põhjendused tulumaksu alandamisele on nii loosunglikud ja vastuargumendid nii tugevad, et enne põhjalikku ja objektiivset uurimist ei tohiks meie enam-vähem välja kujunenud ja toimivat maksusüsteemi muuta.