Vägi, mis võib muuta meie elu

Immo Mihkelson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Helena Tulve näpistab põgusa jutuajamise viivu ühe loengu algusest Eesti Muusikaakadeemias. Tema tudengid ehk andestavad. Nende õppejõud on saanud Eesti Muusikanõukogu aastapreemia. Ta on nüüd senisega võrreldes mõne pügala võrra veel tunnustatum helilooja.

Kas preemia saamine tuli ootamatult?

Ei ja jah. Selliseid otsuseid teevad alati teised inimesed ja minust see ei sõltu. Preemia ei ole seotud minu hinnanguga enesele. Isegi kui ma vahel milleski kahtlen, on selle taga siiski üldisem teadmine, et see on minu asi, sellel on mingisugune väärtus ja sisu.

Mida pead oma tegevuses mööduva aasta suurimaks kordaminekuks?

Ooperi «It Is Getting So Dark» lavastamine kindlasti. Rostrumi-võit on pigem kui varasema investeeringu pealt teenimine ega ole selle aasta tegevusega otseselt seotud. Möödunud kontserdihooajal olid mul kuue teose esiettekanded. Seda ei ole vähe.

Mis saab kammerooperist edasi?

Esialgu mitte midagi. Sellel hooajal seda finantskaalutlustel rohkem ei mängita ning teose edasine käekäik ei sõltu enam minust. Aga ma ei muretse.

Kas jätad juba valmis muusika rahule ja oma elu elama või kohendad kirjutatut paremaks?

Väga vähe hiljem kohendan. Nendel teostel on tõesti oma elu. Kui muusika saab ka ilma minu sekkumise või kohalolekuta kõlada, on ta valmis. Iga teos on seotud mingi hetkega. Hiljem ma enam sellele ajale ligi ei pääse ega peagi pääsema.

Millal hakkasid ennast tunnetama heliloojana?

See tunnetus tekib raskelt. Vähemalt minul. Veel praegugi tabab mind aeg-ajalt tunne, et ma ei oska seda nii nagu vaja ja et ma polegi helilooja. Või et olen seda kuidagi juhuse tahtel. Aga ma olen tasapisi selle nimetusega harjunud.

Kui rääkida algusest, siis mõte heliloojaks olemisest hakkas tekkima pärast hariduse kätte saamist, kui ma järjest rohkem muusikat kirjutasin. Nimetamine tuleneb välisest survest – on situatsioone, kus on vaja ennast ametlikult määratleda.

Kas teie heliloojategevuses on suurem roll inspiratsioonil või järjepideval, aeganõudval ja visal tööl?

Töö on see, mis kutsub kohale inspiratsiooni. Ma ei ole selline tüüp, et kui tuleb mingi idee, siis viskan selle ümber kiiresti teose valmis. Impulsile järgneb töö. Töö võtab suurema osa teose valmimise ajast.

Millest koosneb hea muusika?

Kindlasti on ka defineeritavaid komponente, aga hea muusika on minu jaoks tabamata ime. Hea muusika kõneleb. Igaühele on see erinev. Hea muusika üllatab ja haarab, ning kõnetamine ja kontakti leidmine on üllatusest lahutamatud.

Milline plaat on praegu su plaadimängijas, milline pooleli raamat laual?

Viimane plaat, mida kuulasin, oli Toru Takemitsu muusikaga. Raamatuid on pooleli mitu. Näiteks Rabi Nahmani jutud... või üks raamat Alban Bergist.

Millisena kirjeldad vaimset nivood, millesse oma praegusel eluetapil püüad sobituda?

Seda ei saa kirjeldada. Ma ei püüa ennast väljastpoolt hinnata, kuhu ma sobitun ja kuhu mitte. Pole ka fikseerinud oma asupaika või nivood. Lihtsalt viibin mingis lakkamatult muutuvas kontekstis... See on mulle liiga raske küsimus. Mu muusika kõneleb sellest rohkem kui ma rääkida oskan.

Milline on helilooja vastutus? Kelle või mille ees?

Vastutus on väga suur. Muusika kuulamine nõuab aega. Aeg on väärtuslik. Kuulaja aega ei tohi tühja-tähjaga teadlikult sisustada. Kui inimene on tulnud kuulama mu muusikat, siis on minu kohustus pakkuda parimat, mis on mul anda. Tema annab ju oma aja.

Toimub nagu mingi energiavahetus. Muusikas on energia ja ka aja kulgemises on energia. Ka muusikas kulgeb aeg, kuid seda tunnetatakse teadvustatumalt, teravdatumalt.

Kas muusika – konkreetsemalt sinu muusika – peaks inimesi kuidagi muutma?

Võiks küll. Ma arvan, et muusikal on suur vägi. Kindlasti on inimesi, kes saavad kindlalt väita, et muusika on muutnud nende elu. Kui muusika paneb asjadele vaatama teistmoodi ja paneb ka aega tunnetama teisiti, siis mõjutabki see olemist ehk seda, mida me selle ajaga siin peale hakkame.

Arvamus muusikapäeva tähistamisest?

Pean muusikat meie elus väga oluliseks. Seepärast on muusikale pühendatud eriline päev samuti tähtis. Inimesed elavad ju helide ja igasuguse muusika keskel. See päev aitab igapäevamelus muusikat ehk rohkem teadvustada ja tähtsustada.

Muusika kuulamine on minu arvates üks inimese endaga olemise viise. See aitab vahel isegi teadvustatumalt ja pinevamalt endaga olla kui miski muu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles