Göteborg lõpetas, edasi Frankfurti

Eelmisest neljapäevast pühapäevani toimunud Göteborgi raamatulaat pakkus sedasama peadpööritavat ookeanielamust, mida esmakordselt kogesin aastate eest Frankfurdi messi külastades.

Kümnete-sadade kirjastajate bokside vahel loovides tabad end paratamatult mõttelt, et pool tuhat aastat tagasi Gutenbergi trükipressi leiutamisest vallandunud raamatuilm on nagu paisuv universum, mis neelab endasse nii mineviku kui tuleviku. Iga raamat sünnib sellesse ilma otsekui täht, mis oma kesktõmbejõuga koondab enda ümber teiste raamatute ja lugejate orbiidid. Aga õnnestub see vaid üksikutel. Enamik on määratud tiirlema asteroidide, meteoriitide või lihtsalt kosmosetolmuna.

Kus on eesti kirjanduse koht selles hõlmamatuses, küsid, seistes neljaruutmeetrise lagedate seintega Eesti Kirjastajate Liidu boksi ees. Eesti Kirjanduse Teabekeskuse juht Ilvi Liive laiutab käsi, nukker naeratus huulil: hea, et kultuurkapitalgi leidis võimaluse toetada, näituse ruutmeetri hind on vaata et kallimgi kui nädala pärast algaval messide messil Frankfurdis. Boksi kujundamine stendidega nõudnuks eraldi palju raha.

Eesti debüüt Göteborgis

Eesti kirjastuste esindusele on see aasta Göteborgis alles debüüdiks. Maakuulajana tormas ühelt seminarilt teisele Varraku kirjastuse peatoimetaja Krista Kaer. Mõistetavgi, sest sellist briti nüüdisaja kirjanduse kontsentratsiooni – 39 tipptegijat – ei tule ette igal aastal. Varrak (ja Krista Kaer briti ning iiri kirjanduse asjatundjana) on aga brittide «maaletoojana» Eestis liider. David Mitchelliga ongi kuuldavasti võimalus õige pea eesti keeles lähemat tutvust teha, autor ise on vägagi tõenäoline selle aasta Bookeri kirjandusauhinna kandidaat.

Teisi Eesti kirjastajaid silma ei torganud ja Göteborg pole ka see koht, kus massiliselt litsentse ostetaks. Raamatuid müüdi küll näitusehinnaga pea igast Põhjamaade kirjastajate boksist. Laupäev ja pühapäev tõid messile lihtlugejate massid. Kõneldi, et paljudel rootslastel on kombeks säästa kindel raamatuostusumma just Göteborgi messi ajaks, et see siis parimale valikule kulutada.

Haldjas Kalli Klement

Eesti kirjandus esitles end noorema põlvkonna luuletajatega. Reede südapäeval oli luuleruumi lava Jan Kausi, fs-i, Aare Pilve, Jürgen Rooste, Elo Vee, Lauri Sommeri ja Asko Künnapi päralt. Seltskonda tutvustas Põhjamaade Ministrite Nõukogu Tallinna büroo juhataja Kalli Klement.

Teda tulebki pidada eesti kirjandusekspordi kaitseingliks, sest võrdlemisi enesekeskses Põhjamaade kirjandusruumis just nimelt eesti luuleprogrammiga väljatulek nõuab metseeni suuremeelsust ja rüütellikku julgust.

Luuletunni kuulajate jaoks olid trükitud uhked rootsikeelsed brošüürid. Eestikeelseid etteasteid saatis sünkroontõlge. Kuulajaid-vaatajaid oleks võinud küll rohkem olla.

Aga need, kes tulid, said piltlikult öeldes täie raha eest. Üks kahtlus siiski jäi närima. Ehk oleks debüteerimiseks kõlavam olnud eesti kirjanduse raskekahurvägi: Kross, Kaplinski, Tode, Kivirähk. Viimase norrakeelset «Rehepappi» oleks saanud teha suureks visiitkaardiks. Aga julge hundi rind on rasvane ja selge see, et Göteborgi eesti kirjandusesindus oli tulevikusõna.

Panus fookusele

Mul on olnud võimalus külastada nii Frankfurdi, Londoni, Leipzigi, Turu kui nüüd ka Göteborgi raamatumessi. On sugenenud arusaam, et väiksemad kirjandusruumid saavad end nähtavamaks teha, fokuseerides oma väljapanekud ühe autori ümber.

Soomlased rõhusid Göteborgis rootsi-soome ühisele klassikule Runebergile ja Põhjamaade kirjanduspreemia laureaadile Kari Hotakainenile. Üks Bazaari-nimeline kirjastus «ratsutas» Coelho loomingu sadulas. Viimase messi puhuks ilmunud Estonian Literary Magazini «kaanepoiss» on Kristjan Jaak Peterson. Ja hästi, et nii on.

Messidelegi tuleb minna koos vapiloomadega. Sest raamatute kosmosest õhkub vastu samasugust kõledust nagu päris kosmosest. Kadumise hirm ja püsimise lootus käivad käsikäes.

Göteborgi raamatumess

23.–27. september 2004

Näituse üldpind 11 000 ruutmeetrit

Külastajaid 108 542

547 seminari

802 eksponenti