Vaade läbi aia – Ülle Grišakovi pilguheit

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Aiakujundus on omamoodi maailmavaade. See ei ole üksnes mõne ilusa lille istutamine ja muru pügamine, vaid ruumimuundamise keeruline kunst, nagu seda seespool majaseinu teevad sisekujundajad.

Arhitekt Ülle Grišakovi väljapanek on meie näitusemaastiku harv pilguheit Eestimaa kujundatud aedadesse. Mitte et aedu Eestimaal vähe oleks, vastupidi, ilusaid aedu kasvab järjest juurde. Ometi jääb siinjuures aga ikka arusaamatuks, miks aiadisain jõuab kunstimaailma institutsionaalsesse eksponeerimispaika nii masendavalt harva.

Kipsist konn

Tuleb see eestlaste tubasest eluviisist või vähestest iluaianduse traditsioonidest? Oma eluruume me ju kipsist konnade ja päkapikkude, roigasskulptuuride või mõttetute kiviridadega risustama ei kipu, miks me teeme siis seda oma aedadega?

Professionaalsest aiakujundusest annaks õppida paljudel, kas või kuidas aedu vaadata ja näha. Muidu kõrgete plankude taha jäävad moodsad villaaiad on toodud näitusel kõigi silme ette. Sileda muru ja okaspuunutsude asemel leiab siit märksa lennukamaid lahendusi.

Mõne puhul võib aimata eeskujusid Itaaliast, mõnel puhul Prantsusmaalt, rääkimata riigipiire mittetundvast kaasaja moodsusest. Samas on Eestimaa kodune koekiri ning maalähedased materjalid selgesti tuntavad. Näituseruumgi on kujundatud ühendamaks siseruumi välimisega.

Kõrgetes vitskorvides selgejoonelised agaavid ning roheliste kõrtega paemüür annavad edasi aiakujundamise tegelikku järjekorda: enne struktuur ja seejärel sisustavad taimed. Et taimed plastmassist on, ei vähenda nende kohalolemise ideed kuidagi, vaid säästab elavaid taimi galeriistressist.

Aiakujundaja ei tööta kunagi üksinda. Aiad on omaniku, aiakujundaja ning rajaja koostöö vili, mida väärtustab või määrab kaduvikku aeg.

Ülle Grišakov on lisaks ajalehes ja avalikel loengutel inimeste valgustamisele õpetanud päris palju tulevasi aiakujundajaid. Paljude siingi eksponeeritud aedade kaasautoriteks on kunagised õpilased, kellest tänaseks on saanud kolleegid.

Aktsendid vahetuvad

Näitusele annab visuaalse mõõtme Tiit Koha fotograafitöö. Aedu on väga keeruline pildistada, sest raamitud vaated on looduses pidevas muutuses ning aktsendid aias vahetuvad päevade või ilmadega.

Pildile valitud nurgad räägivad aedade terviklahenduste nimel, taimede lähiportreed annavad aimu nende valikust.

Need õnnestunud lähivõtted ei ole aga mingil moel ühe või teise aia sümboltaimed. Nad on edasi andmaks tunnet, mis tekib, vaadates terviklikku ning ilusat. Ja et inimestel taimede uurimiseks tavaliselt aega ei ole, on nende ilu toodud üleelusuuruselt iga linlase käegakatsutavasse kaugusse.

Tegelikult on näitus üksnes apetiitne sissejuhatus Ülle ja Urmas Grišakovi aiakujunduse raamatule «Aiakunst Eestis, väliseluruumi kujundamine», millest esimene osa hiljuti poelettidele jõudis.

Tiit Koha fotode ja Jaan Tammsaare kauni kujundusega teos avab Eesti aedade uue mõõtme, nüüdisaegse ja ühtlasi traditsioonidest lähtuva.

Näitus

Ülle Grišakov «Aiakunst»

arhitektuuri- ja disainigaleriis 12. oktoobrini

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles