Essee: Teadlasena poliitikas – võimalused ja piirid

Ma usun, et inimesed jagunevad enda poliitikaga seostamisel laias laastus kolmeks.

Esimesed on need, kes näevad poliitikas osalemise läbi eneseteostamise võimalust. Motiivid võivad sealjuures erineda nagu öö ja päev. Kuulumine erakonna juhtorganitesse, silmapiiril terendavad ministriportfellid või parlamendisaadikule osutatud tähelepanu köidavad võrdväärselt nii küünilisi «poliitilisi loomi» kui ka lihtsameelseid maailmaparandajaid. Sekka neidki, kel paremate valikute puudumisel on põhjust tundmatus kohas vette hüpata.

Teised on need, kelle jaoks sõna «poliitika» tähendab väiklast arveteklaarimist, musta pesu pesemist, omakasupüüdlikkust ja eneseupitamist. Juba erakonna lihtliikmeks olemine on märk halvast maitsest, mida kasinaimad ühiskonna liikmed kipuvad valjuhäälselt arvustama.

Paraku unustatakse aga peamine. See, et demokraatia tingimustes esindavad erinevad poliitilised jõud arvamuste paljusust, mis võimaldab suurema osa ühiskonna meelsusega arvestades valitseda. Samuti see, et mis tahes huvide eest seismine tänaval piketeerides, tehases streikides või kõnekoosolekutel argumenteerides on sisult poliitiline tegevus. Olla apoliitiline, tähendab ühiskondlikku isoleeritust. Tuima ükskõiksust väliste helide ja häälitsuste suhtes. Ja oleks naiivne arvata, et sellises hermeetilises kestas või kasvuhoonetingimustes on poliitika eest pääsu.

Kolmandad seostavad ennast poliitikaga valikuliselt. Parematel päevadel minnakse poliitiliste moevooludega kaasa, halvematel juhtudel aga distantseerutakse. Selle märgiks on osavõtt valimistest, usaldusreitingud ja avaliku arvamuse küsitlused. Põhjuseks poliitikute tegemised või tegematajätmised. Vahendiks aga meediakanalid, mis erinevad mosaiigikillud tervikuks seovad ning omas mahlas praevad.

Mida madalam on poliitikute ja riiklike institutsioonide maine, seda rohkem on ükskõikseid ja võõrandunuid. Seda enam karjuvad poliitiliselt passiivsed eemalseisjad ja niisama kiibitsejad. Kuid see on ka ideaalne pinnas «teistmoodi, parematele, õilsamatele ja puhtamatele» ideedele poliitika tegemisest. Uus poliitika ei pruugi olla ilmtingimata unustatud vana, kui püssirohuks vajalik kogus idealismi ja tegijaiks noored uljaspead, kel varasem poliitiline kogemus puudub.

Ma usun, et ennast poliitiliselt määratlenud teadlased näevad väljakutset kahes paralleelses tegevusjuhises. Teadmine on jõud, poliitika aga võim. Kombineerides mõlemaid, on võimalik panna end maksma machiavelliliku printsinõustajana. Anda valitsejale nõu, kuidas valitseda, kuidas langetada tarku otsuseid, kuidas tagada ühiskondlik sidusus ja riigi edasikestmine. Mis võiks olla veel ahvatlevam ühele raamaturiiulitega ümbritsetud tugitoolis lösutavale sotsiaalteadlasele, kui uurida järele, mismoodi elu tegelikult kulgeb, ja sekkuda poliitika tegemisse.

Teadlane peab aga arvestama kahe olulise nüansiga: esiteks, tema teadmisi ei pruugi keegi arvestada, või siis arvestatakse valikuliselt ja modifitseeritud kujul. Teiseks, teadlasel lasub poliitikas suurem vastutus kui mis tahes teise valdkonna esindajal, sest teaduslikult argumenteeritud poliitilised otsused on teadmiste jõu ja poliitilise võimu sümbioos. Häda teadlasele, kellele omistatakse poliitilist nõustamist, mida ta sellisel kujul mitte kunagi pole teinud. Ja häda ühiskonnale, kus mõtestatakse lahti poliitilised otsused läbi teadusliku imperatiivi.

Ajaloost on teada näiteid, kuidas valimissüsteemide spetsialiste on kaasatud valimisseaduste koostamisse. Tulemuseks mitte teadmiste võit, vaid poliitiline kompromiss halbade ja veel halvemate valikute vahel. Või mida arvata kurikuulsast saksa geopoliitika koolkonnast, kelle teadmisi tõlgendati meelevaldselt ning kasutati II maailmasõja eelõhtul ära valitseva poliitilise ladviku huvides.

Need on nüansid, millega teadlased poliitikas peavad paratamatult arvestama. Ahvatlusi ja ohtusid saab kindlasti tasakaalustada, nagu ka teadmiste koormust ja valitsusvastutust jagada. Siiski peab teadlane arvestama vastuolude ilmnemisega, mis sunnivad valima, kelleks edaspidigi jääda või kelleks saada tulevikus.

See puudutab kahe diametraalselt vastandliku elukutse sobituvust. Teadlane on spetsialist, poliitik peab aga olema kõigega tegeleja. Teadlane otsustab, millega tegeleda, süveneb probleemi ja jätab muu kõrvale. Poliitik seevastu peab lahendama kõiki küsimusi suhteliselt lühikese aja jooksul, ilma et jõuaks tõsiselt süveneda. Ja ega seda oodatagi, sest poliitilised vastused peavad olema inimestele lihtsalt arusaadavad ja võimalikult paljusid rahuldavad.

Selline kulumakippunud väide, nagu «ei osanud rahvale piisavalt selgitada oma tegevust», räägib pigem halbadest poliitikutest kui headest spetsialistidest. Sest mis saakski olla veel hullem kui ebakindel ja seisukohata poliitik, kes teadlase kombel tugineb pigem faktidele kui emotsioonidele ning üritab jõuda süstemaatiliselt «tõe» ja optimaalsete lahenduste jälile. Poliitikas maksab näilisus rohkem, teaduses hinnatakse aga tulemust. Kui kodanik nuriseb, et poliitikud blufivad ja tulevad välja ebaküpsete lahendustega, siis annab see paradoksaalsel kombel rohkem meediavõnkeid ja rahvausaldust kui teadlaste ettevalmistatud ekspertiis sotsiaalsete valuküsimuste lahendamiseks.

Oletame siiski, et esimene vastuolu saab ületatud ning teadlasest poliitik vormitud. Järgneb küsimus, kuidas seista nende ideaalide nimel, mis teadlase poliitikasse tõid. Aga ka see, kuidas aidata lahendada riigi ja rahva ees seisvaid valuküsimusi. Ning olemegi järjekordselt dilemma ees, millest sõltub varasema otsuse filigraansus – teaduslikult põhjendatud ja riiklikke huve silmas pidades astutud sammud ei pruugi olla erakonna huvides ja vastupidi.

Erakond, mis näeb eesmärgina parteipoliitilise maastiku korrastatuse printsiibil «ainult suurtel ja tugevatel on õigus poliitilisele tegevusele», võib töötada vastu rahvuslikele huvidele. Sest nii seatakse ohtu riigi demokraatlik arengutee, mis pakuks kõigile võrdseid võimalusi. Erakonnale võib olla ka kasulik korraldada aeg-ajalt referendumeid põhiseaduslikes küsimustes. Sest nii justkui küsitakse rahva arvamust, ollakse avalikkuse jaoks meelepärased, kuid tegelikkuses koondatakse võimu veelgi rohkem ja õõnestatakse parlamentaarse demokraatia alustugesid.

Pole olemas politoloogiliselt tõsiseltvõetavaid argumente parlamendi koosseisu vähendamiseks ega ka parlamendi pädevuse suurendamiseks välispoliitilistes küsimustes. On vaid poliitilised pinnavirvendused, mis riigi tegelike huvidega vähe ühituvad.

Ka see vastuolu riigi ja erakonna huvide vahel võib poliitikasse siirdunud teadlase puhul olla ületatav, juhul kui tegeletakse selliste teemadega, kus valitseb erakondade-ülene poliitiline konsensus. Need on reeglina välis- ja kaitsepoliitilised küsimused, kus riik on võrdlemisi ühtne osaleja. Seda tulenevalt mitte niivõrd valdkondlikust prioriteetsusest riigi jaoks, kuivõrd valijate madalast huvitatusest teemaderingi osas. Kui puudub sotsiaalne tellimus, pole võimalik võita valimisi ega pääseda võimu juurde. Küll aga võimaldab see teadlasest poliitikul valida probleemid, millega tegeleda. Kui aga on valimised kord võidetud, on neetult keeruline argumenteerida «rahva hääle» vastu ka siis, kui teadlase intuitsioon ütleks midagi muud.

Koalitsiooniparteidel on rahva mandaat, koalitsioonileping ise on kompromiss erinevate valimislubaduste vahel. Koalitsioonipoliitika juhindub hetkepoliitilistest vajadustest võimul püsimiseks.

Vältimatu konflikt teadlase ja poliitiku vahel tekib aga siis, kui opositsioon esitab riiklikult olulise küsimusena eelnõu, mis ei leia toetuspinda koalitsioonist. Sest see tuli poliitilistelt vastastelt, ei olnud koalitsioonilepinguga kooskõlas ega vastanud rahva enamuse tahtele, keda koalitsioonierakonnad esindavad. Demokraatlik käitumisjuhis blokeerib opositsiooni algatused, kuid seadustab samasugused koalitsiooni ettepanekud nende esialgsel väljapakutud kujul. Täiesti irratsionaalne ja ebateaduslik tegevus.

Sedasorti kolmandal katsel ühitada teadlase ja poliitiku mina-pildid jääb üle vaid käsi laiutada ja küsida iseendalt, kas see on ikka kõige õigem asi, mida sa teed. Kas sa suudad tuua poliitikasse uut hingamist, mis sest, et lävepakk sai valutult ületatud? Kas sinu osaluse läbi võib võistlustehnika paraneda ja poliitilised otsused küpsemaks muutuda? Väheusutav, sest mängureeglid on niivõrd teistsugused, et püstitatud eesmärgid ja nendeni jõudmise teed lähevad teineteisest lahku.

Küsimused jäävad, rahva teener ja/või teadmiste teener? Kõik oleneb õnnestumisest