Valimiskorda saab muuta

Mida meie valimisseaduse loojad mõtlesid, ma ei tea, sest mind hoidsid nad arutlusest eemal, kui nad selle praeguse valimisseaduse rosolje kokku käänasid. Küll aga tean midagi valimisseaduste toimest üle maailma.

Raivo Palmaru on eilses Postimehes hästi kirjeldanud äärmusliku proportsionaalse esindatuse nõrku ja äärmuslike enamusvalimiste tugevaid külgi. Paraku on tal välja jäänud õpiku need leheküljed, mis kirjeldavad enamusvalimiste nõrku ja proportsionaalsete tugevaid külgi.

Ja neid on palju. Nii palju, et hulk riike on saja aasta jooksul loobunud enamusvalimistest, üpris vähesed aga on läinud vastassuunas.

Üldisem suund on olnud mõõdukuse poole: kahe äärmuse segu või proportsionaalsus nii väikestes ringkondades (3-5 esindajat), et pisierakonnad löögile ei pääse. Ka Palmaru mainitud Itaalia ja Jaapan ei siirdunud enamusvalimistele, vaid segasüsteemile. Ka Uus-Meremaa läks enamusvalimistelt segasüsteemile.

Palju oleneb maa poliitilisest kultuurist. Mõnel maal toimib pea iga valimissüsteem ja teisal mitte ükski. Nii pole valimisseaduse muutmine itaallasi päästnud nende endi käest. Ei päästa ka meid meie rehepapluse käest. Aga vähemalt lihtsamaks saab seadust teha küll.

Huvitavaks näiteks on Malta. Igas ringkonnas on viis esindajat ja valijad järjestavad kandidaate, nii nagu Eestis 1990 korra tehti. Ruumi oleks mitmele erakonnale, tegelikult on neid aga ainult kaks, sest selline on maltalaste kultuur.

Millise valimisseaduse saanuks Eesti omaks võtta 1991, on üks asi, ja see, mis on praegu võimalik, on teine asi. Enamusvalimised ei läheks Riigikogus läbi, sest see tähendaks liiga paljudele erakondadele enesetappu.

Isegi Res Publica kevadine eelnõu (jälle ilma minuta kavandatud!) paistis liiga ohtlik kõigile erakondadele peale Res Publica ja Keskerakonna. Aga pisut lihtsamaks saaks praegust korda teha. Ja spordi mõttes võib arutada ka äärmusvõimalusi.

Tagasi üles
Back