Mart Niklus jätkab oma vabadusvõitlust

Karmi ja kompromissitu vabadusvõitleja Mart Nikluse väikesemahuline sõnavõttude valimik annab autorist ometi väga selge ja reljeefse pildi.

Niklus piitsutab ka oma uuema aja kirjutistes üha edasi kommunistlikku minevikku, punast mõtteviisi ja selle kandjaid.

Ja mitte ainult. Ta kinnitab ka näiteks: «Eesti Kongressi kümme istungit polnud midagi muud kui suur jututuba, mokalaat, kollektiivne auru väljalaskmine» (lk 20).

Raamatu annotatsioon teatab sõdurliku sirgjoonelisusega: «Riikliku iseseisvuse taastamine ei tähendanud Nikluse jaoks vabadusvõitluse lõppu, sest tema nägemus omariiklusest ei täitunud.»

Mineviku pikk vari

Kui nii võtta, siis peaksime kõik sööstma võitlusse, sest küllap vist oli rõhuv enamik nägemusi omariiklusest tunduvalt teistsugused kui saabunud karm tõelisus.

Ent kelle või mille vastu võidelda, kui kunagine selge rindejoon on ammu lootusetult hägustunud, punane ja sinimustvalge sageli eristamatult (tihti ka sõbralikult!) ühte sulanud?

Võitlus nõuab vaenlase kuju, vaenlaste otsimine oli aga teatavasti kommunistliku ideoloogia meelistegevus.

Psühholoogid kinnitavad, et kui kellegagi liiga pikalt ja põhjalikult (aastakümneteks) võitlema jäädakse, toimub võitleja psühholoogiline sarnastumine oma vastasega...

Kümmekond aastat tagasi oleksin mitmetele Nikluse üleskutsetele kõhklemata alla kirjutanud.

Ent sügisel 2004, mis niigi jääb Eesti ajalukku oma pentsikute võitlustega vastandlikke ideoloogiaid kandvate mälestusmärkide ümber (hammas hamba vastu – sammas samba vastu)?

Nõukogude ajal, ka veel «arenenud sotsialismi» viljastava päikese all oli kombeks paljusid ikka veel esinevaid üksikuid puudusi ja pahesid seletada kapitalismi iganditega.

Taasiseseisvunud Eesti teisel aastakümnel oleks aga kummaline näha kõigi praeguste hädade põhjust vaid ja üksnes kommunistlikus minevikus.

On selge, et punase mineviku pikk vari saadab meid veel kaua.

Kuid paljud praegused hädad ja õnnetused (alates näiteks juba parvlaeva Estonia katastroofist kuni narkomaania ja kuritegevuse laia levikuni) on spetsiifiliselt kapitalistlikud, rahavõimu, tarbimis- ja eduühiskonna paratamatud kaasnähtused.

Donkihhotlik heitlus

Nii näib Nikluse jätkuv heitlus minevikuvarjudega tahes-tahtmata veidi donkihhotlik.

Tema visa põhimõttekindlus äratab austust, tema pöördumiste jäik ja okkaline stiil aga ei aita paljudel tema olulistel ja iseenesest veenvatel seisukohtadel päriselt mõjule pääseda.

Üks asi, milles aga tahaks Niklusega igal juhul nõustuda, on tema soovitus:

«Riigikogusse ei tasu valida neid, kes on silma paistnud skandaalide ja võimu kuritarvitustega. Me ei peaks laskma ennast peibutada sellest, kellel on suurem plakat või keda televisiooniekraanil sagedamini näidatakse» (lk 22).

Soovitan lugejal see tsitaat lehest välja lõigata (või internetist välja printida) ja endale lauaklaasi alla torgata – just meie kui valijate sinisilmsuses peitub paljude meie hädade tegelik juur.

Üks Nikluse raamatu korduvaid kirjanduslikke kujundeid on Augeiase tallid.

See pole ehk päris adekvaatne kujund, sest Herakles puhastas need tallid teatavasti ühe päevaga. Ja pole näha ühtegi demokraatlikku teed meie Augeiase tallide puhastamiseks peale rahva enda küpsemise ja nägijakssaamise.

Mart Niklus on andnud olulisi impulsse sellel nägijakssaamise teel.

------------------------

Mart Niklus, «Mind ei tapetud õigel ajal».

Artikleid, kõnesid, avalikke kirju ja intervjuusid aastaist 1992–2003.

Saatesõna: Küllo Arjakas.

Kirjastus Iseseisvus, 2004, 128 lk.