Ettevaatust: jõulud!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ühe maineka kooli 4. klassi lastevanemate koosoleku viimane punkt: jõulupakid. Pedagoogilistel kaalutlustel areneb vestlus loosipaki kasuks: lapsed polevat enam jõuluvanausu eas ning loosipakiga kaasnevat uus tase ehk tegemise ja vastavalt saamise (hindamise) rõõm.

Klassijuhataja viskab ebalevalt õhku esimese orientiiri – 100 krooni. Mõni alustab vaikselt kümneni lugemist, mille üks isa resoluutselt läbi lõikab: selle raha eest midagi «korralikku» ei saa.

Edasi järgneb kaootiline arvamuste voor. Tüdrukutega olevat lihtne: kosmeetika ja ehted, aga poiste jaoks ettepanekuid napib.

Üks lapsevanem kahtleb sellise sundtarbimise vajalikkuses, aga kui just peab, siis kingiks raamatu. Nagu anekdoodis (raamat tal juba on) meenutatakse, et eelmistel aastatel tuli kingikotti pista nimelt raamat – kaua võib?! Ja koidula eest ei saavatki korralikku raamatut

Üks ema julgeb siiski kahelda, kas neljanda klassi tüdrukule on ikka kõige õigem ehteid ja kodukeemiat kinkida. Teisele meenub, et temal tegi meele mõruks, kui omal ajal teised klassikaaslased said «korraliku» loosipaki, tema aga mingi mõttetu vidina.

Kuidas üldse tagada, et kinkija arvates väärtuslik asi ka saajale väärtuslikuks osutuks, kui väärtushinnangud on nii erinevad? Või kujuneb see ikkagi nõutud summa mõttetuks täisostmiseks.

Keegi peab arglikult sadat krooni paljuks, ent diskussiooni alustanud isa küsib uuesti üle: kas tema tohib kallima kingituse teha, kui sajalise eest korralikku ei saa. Klassijuhataja peab üle ütlema, et 100 krooni on kingituse alam-, mitte ülempiir

Klassi jõulupakkidele järgnevad teised trennides, kunstiringides jm. Niisiis tuleb valmis panna teine ja kolmaski sajaline (iga lapse kohta). Kui pere on suur ja lapsi rohkem, tuleb letti käia koori jagu koidulaid, aga asi pole (ainult) rahas. Pigem mõttetus raiskamises ja üleajavates prügikastides.

Aasta-aastalt kostab tarbimise jõuluorgiale rohkem vastuhääli. Ühes tihenevate jõulureklaamidega võib juba nüüd kuulda kõvahäälseid lubadusi: mina seda tsirkust tänavu enam kaasa ei tee. Aga kuidas sa jätad tegemata kooli, trenni või muusikakooli paki?

Ja nii jooksevad jõulude eel kõik, lapsest vanavanemateni, töö- ja klubikaaslased, ühest kingituste kiirabist järgmisse mõttetute vidinate poodi ning sundkulutavad kokkulepitud piires, millegi «korraliku» saamiseks aga seda ületades.

See ei ole enam tegemise ega kinkimise rõõm, vaid raiskamise orjus. Ning mida aasta vanemaks, seda enam tekib ka saamise rõõm pigem sellest, kui ei pea punaninale luuletust lugema või kellegi meelest vaimuka kingilunastusülesande täitmiseks ennast alandama. Kellele seda jama vaja on?

See ei tähenda, et lastelt peaks röövima jõulurõõmud ja -usu. Aga pealt kümneste jõnglaste vanematel, kellel koolis lastevanemate koosolek veel pidamata, tasuks tõsiselt valmistuda punktiks «muud küsimused, alapunkt jõulupakk».

Ehk on teie koolis tubli käsitööõpetaja, kes viitsib lastega jännata ning aidata valmis teha kingituse pinginaabrile või klassikaaslasele. Või kui ilmtingimata ostma peab, siis suunata mõtted näiteks klassi T-särgi, mütsi, märgi, klaasi vms ühtekuuluvustunnet süvendava eseme kinnimaksmisele (mida paljudes koolides tehakse nagunii). Või kulutada see sajaline vabaõhu- või rahvamuuseumi külastamisele, kus saab aimu traditsioonidest, midagi põske ja natuke näpistada ka sümboolse kingituse jaoks.

Võimalusi on teisigi, aga kui otsustamise hetkel seda alternatiivi pakkuda ei ole, siis peab ikkagi klassijuhataja välja pakkuma sundtarbimise rahanumbri.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles