Bushi tagasivalimine süvendab demokraatide kriisi

Religioossete väärtuste rõhutamisega palju pooldajaid kogunud ja tagasivalimise kindlustanud George W. Bushi võit võib demokraatide partei rohkem kriisi viia.

FOTO: Postimees.ee

George W. Bushi võit USA presidendivalimistel tähendab Ameerika poliitikas parempoolsete tugevnemist riigi enamusparteina – asjaolu, mis hakkab oluliselt mõjutama nii sise- kui välispoliitilisi arenguid ning mis ei jäta puutumata ka Eestit.

Vabariiklaste ülekaalu kohta annab tõestust vähemalt neli erinevat valimistulemust. Esiteks, üldhäälte arvud. Esimese presidendikandidaadina 1988. aastast saadik on George W. Bush saanud enam kui 50 protsendi valijate toetuse. Nii Bill Clinton aastatel 1992, 1996 kui ka Bush ise 2000. aastal pidid valimisvõitu saavutades siiski leppima vaid 43-, 49- ja 48-protsendilise tulemusega. Seega jäi neid kogu aeg varjutama «vähemuspresidendi» staatus. George W. Bushi teist ametiaega enam mitte.

Teiseks, vabariiklased on suurendanud oma enamust kongressis, nii esindajatekojas kui ka senatis. Mõlemad võidud on tähendusrikkad. Esindajatekojas valitsevad vabariiklased juba kümme aastat ning nüüd tuleb otsa veel kaks aastat.

Lihtsam kohtunikega

See juhtpositsioon on tegelikult vaid süvenev trend, kuna üha enam on esindajatekoja valimisringkonnad parteiliselt kinnistumas ning sedasi saavad vabariiklased oma kohtades olla üsna kindlad ka tulevikus. Algab üsna pikk vabariiklaste ajastu kongressis, nii nagu demokraadid seal valitsesid aastatel 1932–1992.

Senati vabariiklaste enamuse suurenemine 55-le (100 mandaadist) tähendab seda, et palju lihtsam saab olema uute ülemkohtu ja föderaalkohtunike ametisse kinnitamine, mida siiani on demokraadid tänu teatud protseduurilistele meetmetele üsna edukalt seisma pannud ning mida vabariiklased on oma korda nimetanud õelaks obstruktsiooniks.

Valus sisevõitlus

Senatis jäävad demokraadid nõrgemaks ka sellepärast, et nende fraktsiooni liider Tom Daschle jäi ise kaotuse osaliseks oma koduosariigis Lõuna-Dakotas, vaatamata kümnetele miljonitele kampaaniadollaritele, mida kulutati vaid 400 000 valija peale (!). Demokraadid peavad nüüd leidma endale veel uue eestkostja senatis ja see nõuab neilt lisapingutusi.

Kolmandaks, John Kerry kaotus tähendab kindlasti tagasilööki kogu parteile, kuna edasi võib demokraate tabada valus sisevõitlus ning süüdlaste otsimine.

Pärast Michael Dukakise 1988. aasta kaotust Bush-seeniorile põrub demokraatide jaoks juba teist korda suhteliselt vasakpoolsete vaadetega kandidaat Massachusettsi osariigist.

Massachusetts on igati edukas osariik ja demokraatide kauaaegne kants. Aga selle poliitiline imidž on üsna vanamoodne, ajast, mil demokraate iseloomustas tugev seotus ametiühingutega, pensionäridega ning Euroopast pärit immigrantidega.

Praeguseks on Ameerika ühiskond aga muutunud ning nii mõnegi lõuna- või lääneosariigi valija jaoks jäi Kerry lihtsalt võõraks. Tema taga nähti tihtipeale Massachusettsi veelgi tähtsama dünastia Kennedyte kätt, mis mitte kuidagi ei andnud värsket vaimu, nagu seda tegi Bill Clinton 1990ndatel.

Seega seisab demokraatidel ees vaat et eksistentsiaalne kriis, kui nad ei suuda defineerida positiivset programmi just lõuna ja lääne valijate jaoks. Sest tegelikult oli see neil juba kolmas valimiskaotus (pärast 2000. aasta presidendi- ning 2002. aasta vahevalimisi). Üks moodus uue pale saamiseks tulevikus oleks presidendikandidaadi ülesseadmine lõunast või kesk-läänest.

Aga ka see ei pruugi asja päästa, sest neljanda olulise muutusena vabariiklaste kasuks on religioossete valijate arvu oluline kasv USA elektoraadis. Telefirma CNN avaldatud uksesuuküsitluse kohaselt osutus kõige tähtsamaks valikukriteeriumiks kandidaatide vahel nende «moraalsed tõekspidamised» (22%).

Alles teisena järgnes majandus (20%) ning kolmandana terrorism (19%). Viimastel valimistel see kategooria ei figureerinud üldse. Nüüdseks on see täiesti selgelt defineeritud valimiskontingent, mis on oma rõhuvas enamuses vabariiklaste korjata.

Ameerika on muutumas konservatiivsemaks maaks ning George W. Bush on vaieldamatult selle uue laine eesotsas. Vabariiklaste partei on kindlalt koondunud tema ümber, sest ühest küljest on Bush võrsunud partei konservatiivsest-religioossest tiivast, ent samas on ta osutunud vastuvõetavaks juhiks ka mõõdukamate vabariiklaste jaoks. Demokraadid ei leia endale niipea sellist liidrit, ka mitte Hillary Clintoni näol, sest tema esindab samuti pigem demokraatide establishment’i kui uut nägu. John Edwardsi väljavaated lõppesid viimatise kampaaniaga. Kaugemale demokraatide pink praegu ei ulatu.

Poliitilised tagajärjed

Sisepoliitikas võimaldab vabariiklaste suur võit jätkata mitme olulise, ent mitte sugugi vähekontroversiaalse reformiga, sh 2001. aasta tulumaksukärbete laiendamine (nagu Eestiski tulumaksu järkjärguline alandamine), keskkonnapoliitika muutmine energiafirmadele sõbralikumaks ning koolihariduse efektiivsuse tõstmine standardiseeritud testimise teel.

Äärmiselt otsustavaks võib osutuda Bushi võimalus nimetada kuni kolm uut ülemkohtu kohtunikku, kui neist peaks nii mitu lähiaastatel otsustama erru minna. Ülemkohtu esimees William Rehnquist ise põeb kilpnäärmevähki ja on hetkel haiglas.

Just ülemkohus võib aga riigi tähtsaima arbiitrina edaspidi otsustada väga mitme olulise küsimuse üle, sh USA poolt Guantanamo lahele rajatud vangilaagri seaduslikkus või kodumaal kodanikuõiguste piiramine terrorismivastase võitluse nimel.

Lõhe Euroopaga

Välispoliitika plaanis jätkub kindlasti jõuline tegutsemine Lähis-Idas. Nn neokonservatiivide idealistlik (utopistlik?) soov levitada demokraatia vaimu araabia maades selle regiooni stabiilsuse ja arengu nimel saab uut hoogu. Washingtoni poolehoid Iisraelile konfliktis palestiinlastega leiab uut kinnitus. Sõprus Venemaaga kahe suurriigi laiemate geopoliitiliste huvide kontekstis süveneb veelgi.

Ja mis kõige tähtsam: lõhe Euroopaga suureneb. Eestil saab kahe jõu vahel balansseerimine olema kindlasti raskem kui varem.

Ühest küljest peame tõenäoliselt veelgi alluma USA soovidele, juhul kui selle välispoliitika hoogustub ning Washington otsustab nõuda rohkem panust oma uutelt Ida-Euroopa liitlastelt. Teisest küljest võib Euroopa jätkuv vastandumine USA-le kaasa tuua selle konsolideerumise vähemalt nende näol (Prantsusmaa, Saksamaa), kes võiksid hakata välja töötama tõsist alternatiivset Euroopa välispoliitikat.

Ehkki Bushi tagasivalimine on seega justkui järjepidevuse märk, hakkavad selle muutused alles tulema ning jäävad kestma veel üsna pikaks ajaks.

Tagasi üles