Koolinoored tähistasid oktoobripühi sambaõhkimisega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Õhkulastud punamonumenti oma endisel kujul ei taastatud Raadil enam kunagi

FOTO: Postimees.ee

Süütenööripundar ja lõhkeainepakk põues, hiilisid noored pimedas Tartus Raadi parki punaarmeelaste ausamba juurde. Sammas – relva hoidev kiivriga punasõdur – oli suur ja aukartustäratav. 600 grammi lõhkeainet tegi aga oma töö. Kuju kadus postamendilt igaveseks.

Õhkijaid – Tartu 6. keskkooli poisid Heiki Vaibla ja Tõnis Jõgiaas – olid mõlemad 18 aastat vanad. Neid julgestasid pargihämaruses kolm neiut, Tartu Ülikooli värsked arstitudengid Rita Vint ja Ellen Rander ning pärast keskkooli aastase pausi võtnud Miia Saviauk.

Viimane mäletab, et sidepidamine käis vilistamisega. Tüdrukud olid vilistamise ära õppinud ja pidid poisse ohu eest hoiatama. Park oli aga inimtühi.

Vaibla, kes polnud küll suitsumees, parimal juhul pühapäevasuitsetaja, süütas sigareti. Lõhkeaine pandi sõduri jalgade juurde maha ja põleva sigareti abil süüdati süütenöör – tikukrapsimine olnuks liialt tähelepandav. Märguvile peale jooksid kõik viis Raadi kalmistule plahvatust ootama.

Vaibla sõnul venis ootamine pikaks, süütenööri oli palju saanud. Kui kärgatus lõpuks õhu rappuma pani, lõi kuma valgeks ka kalmistu puude ladvad. «Läks korda,» mõtles Vaibla.

Täna 55 aastat tagasi lasid põrandaaluse noorteorganisatsiooni Sini-Must-Valge liikmed Raadi pargis õhku punamonumendi. Niisiis pole sambasõda selle sügise leiutis.

Lund ei olnud, nii sai viisik jälgi jätmata kesklinna poole liikuda. «Me ei tundnud hirmu. Võtsime tüdrukutel kaenla alt kinni ja mängisime armastajapaarikesi,» räägib Vaibla. Mängust sai hiljem tõsielu: kümme aastat hiljem, pärast vanglavintsutusi ja Siberit, puhkes kahe sambaõhkija – Miia Saviaugu ja Tõnis Jõgiaasa vahel armastus, millest sai abielu.

Noored läksid lahku kesklinnas Athena juures, kino fuajeesse astuti jälgede segamiseks korraks sisse.

Vaibla mäletab, et igaks juhuks käidi läbi ka linna kultuurimaja tantsupeolt, sealgi oli palju rahvast koos.

Õhkimisplaani autor oli Vaibla. Sõjaaja lapsena varaküps ning poisikesest peale kõiksugu sõjamoonaga sina peal. Oskas visata käsigranaati ja hoidis peidikus nii Vene kui Saksa vintpüsse.

1946. aastal Tartu koolinoorte seas tekkinud põrandaaluse organisatsiooniga Sini-Must-Valge liitus ta 1949. aasta kevadel. Jõgiaas oli samas organisatsioonis juba 1949. aasta suvest.

Punapropaganda hakkas koolinoortele halvasti külge. Jõgiaas tegi koolis küll silmapaistvat punakarjääri – tõusis vanempioneerijuhi ametist kooli komsomolisekretäriks ning linna komsomolikomitee liikmeks –, aga tema tõeline pale avanes Sini-Must-Valge ridades, kus ta kuulus samuti juhtkonda.

Organisatsioonis oli kõrge konspiratsioon, viiesed rühmad suhtlesid omavahel ning teiste rühmadega kokku ei puutunud.

Tüdrukud olid organisatsioonis uustulnukad, kuid nende innukus oli pidurdamatu.

«Kui me püüdsime neid kõrvale jätta, olid nad solvunud,» nendib Vaibla.

Sini-Must-Valge tähistas 1949. aasta oktoobripühi suurejooneliselt. 4. novembril levitasid koolinoored Tartus matriitsi abil trükitud lendlehti, kus suurt juhti ja õpetajat kiitvat loosungit õlal hoidvat eesti talupoega sihib selja tagant revolvriga mees, kes näo poolest meenutab Stalinit. Lendlehti levitati kogu linnas ja ükski noortest ei jäänud vahele.

Järgmisel päeval avati Tartus suure pidulikkusega Lenini monument ja 6. novembril pidi Raadil punamonumendi juures toimuma pärgadepanek.

Kui õhkulastud monument ööl vastu 6. novembrit avastati, puhkes paanika. Jälituskoer Reks võttis küll jälje, kuid kaotas selle Puiestee tänava elumaja juures. Kui koer sündmuskohal uuesti jälje leidis, viis see Raadi õppemajandisse, mille lüpsjad olid õhkulastud sambast teada andnud.

Miia Saviauk läks Raadi parki pärgadepanekut vaatama. Emajõe paadimees vestles elavalt Vene ohvitseriga, kes vandus kurjategijatele kättemaksu. Juba liikusid linnas kuulujutud: koer ei leidnud jälgi, sest sambaõhkijate jalatallad olid mingi ainega immutatud. Sosistati, et üks õhkijatest on haavatuna tabatud.

Pärgadepaneku kohal hõljus ärevus. Plahvatuses purunenud monumendi killud olid ära koristatud, sõdurit asendas kusagilt leitud puust kaevurikuju. Asenduskuju oli aga tublisti väiksem kui purukslastud punasõdur.

Linnas käis õhkijate otsimiseks suuroperatsioon. Tegelikult jäi saladuseloor õhku tervelt aastaks, 1950. aasta novembris kukkus Sini-Must-Valge täies koosseisus sisse. 37 noort saadeti Siberisse, nende hulgas ka kõik viis õhkulaskjat.

Miia Jõgiaas ja Heiki Vaibla ei kahetse täna oma toonast tegu. Jõgiaas ütleb selle kohta muigamisi «temp». Kõigil katkes haridustee, Jõgiaas oli just asunud õppima Tartu Ülikoolis geograafiat ning valinud kursusetööks tundrapiirkonna. Tundrat sai ta Siberis karistust kandes tundma õppida kuus aastat.

Vaibla sõnul oli punasõdurite ausamba õhkulaskmine otseselt ajendatud asjaolust, et nõukogude võim oli selleks ajaks Vabadussõja monumendid kõrvaldanud. See oli poliitiline akt. Juba oli plaanis ka raudteesildade õhkimine, seda juhul, kui peaks tulema uus massiküüditamine. Nii poleks küüdirongid Eestist minema pääsenud.

«Aga mässudega riiki ei kukuta,» möönab Vaibla. «Me uskusime, et ega Vene kord kaua kesta. Ootasime valget laeva.»

    Tagasi üles