Traditsioonilise fado allhoovus on melanhoolia, ebavõrdne võitlus saatusega. Kõik, mis ei tapa, teeb kurvemaks. Fado on peen kurbuse laine, mis rullub lahti kohvikuhämaruses küünalde, suitsu ja veini keskelt astub ette musta riietunud fadista, kelle hääl koos portugali kitarriga saatust unustama paneb.
Saatust sulatav fado Mariza kütkestas publiku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reedel said ka eestlased tunda fado jõudu. Estonia kontserdisaalis esines Portugali fado-printsess Mariza. See oli tema esimene Eesti-kontsert. Kui algul oligi tunda kerget harjumatuse riba, mis eraldas Marizat ja publikut, portugali sooja kurbust ja meie põhjamaist, siis lõpuks see hajus, publik sulas jäi vaid Mariza selge, võimas hääl ja püsti aplodeeriv publik.
Kurbuse ja rõõmu vahel
Mariza fado pole päris traditsiooniline fado see on dünaamilisem, tänapäevasem heas mõttes. Samuti pole Mariza olek ja välimus üleni tume helgemaid noote lisavad tema plaatinablond poisipea, kirev seelik, siiras suhtlemine publikuga (vahelehüüded saalisolijatele: «Palun plaksutage valjemini!») ja tantsisklevad, soulidiivalikud sammud ning häälevõnked.
Mariza trump on see, et ta ei pinguta oma loodusest antud ülivõimsa häälega üle, ta ei kaldu vormimängudesse, vaid tunnetab, millal jääda lihtsaks ja unustada barokk.
Intervjuudes on Mariza rõhutanud, et fado ei hõlma ainult melanhooliat, vaid kõiki tundeid lisaks üksildusele ja nukrameelsusele ka õnne- ja rõõmuhelke. Peamiselt esitas Mariza kontserdil palu oma teiselt albumilt «Fado Curvo» («Kurviline fado»), paindudes just nii salapäraselt kui vaja terava kurbuse, kerge kurbuse ja olemiserõõmu vahel. Lissaboni fado-majades üles kasvanuna on Mariza fado-kurvidel ülimalt osav juht.
Sentiment heas mõttes
Viimaseks lauluks võtsid Mariza ja ta kitarristid (portugali, klassikaline ja basskitarr) oma pillidel juhtmed tagant, eraldasid ennast elektrist ja võimendusest ning lasid lendu tõelise, kammerliku, ilma mikrofonita fado sellise, mis kuulub sajanditeniiskesse fado-majja, mitte steriilsesse kontserdisaali...
Kõige enam emotsiooni kandis vast aga Fernando Pessoa sõnadele loodud «Cavaleiro monge» («Munk-ratsanik») orust mäkke ja mäest orgu kulgevast varjuratsanikust. Mitte liiga kõrge, mitte liiga varjuline, ent oma lihtsuses liigutav lugu nii sõnumilt, esituselt kui meloodialt.
Sentimentaalne? Jah, aga heas mõttes. Heas ja mõttes.