Savisaare armastuskirjad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rain Rosimannus kirjeldab Savisaare «armastuskirju» Reformierakonnale – paistab, et tsentripartei juhile on Reformi ja RP suhted valusaks hoobiks.

Pole kahtlust – Savisaar on Reformierakonda armunud. Endiselt ja sügavalt. Teisiti ei ole võimalik seletada seda oravapartei olevikule ja tulevikule pühendatud südantlõhestavate lugude paraadi, mis viimasel ajal vägisi grafomaania mõõtmeid kipub võtma (SLÕL 17.09.04, PM 26.10.04, ÄP 3.11.04). Eriti olukorras, kus Savisaare enda tsentristlik häärber lagunemas, peresuhted sassis ja osa kodunt lahkunud poliitilisi lapsi ei taha enam iial oma isa näha.

Tema aga kirjutab ja kirjutab. Kirega. Ikka Reformierakonnast. Analüüsigem neid tõesti tänuväärseid tekste.

Kõigepealt muidugi tüütuseni korduv nutujutt tema, Savisaare petmisest Tallinna linnas. Selle võib rahumeeli kõrvale jätta. On loomulik, et perest, kus füüsiliselt tugevam ei oska end muudmoodi maksma panna kui perevägivalla abil, kõnnitakse ära. Nagu Reformierakond lõpuks tegigi. Ka Eesti on hakanud arenenud ühiskonna moodi pereasjadele vaatama ja ärakõndimist turvapaika ei panda nõrgemale enam pahaks. Abielu säilitamise nimel ei pea kõike taluma.

On samuti üsna loomulik, et vägivallatseja (tänapäeval ka ju pigem ohver) enamasti oma haigust tunnistada ei taha ja üritab väita, et «olin ju paar päeva täitsa normaalne». Või ähvardab vihaga – küll, sa, krt, mul tagasi tuled veel, paludes.

Unustagem see petmise jutt. Eestis on nüüd perevägivalla vastane teraapiakursus kättesaadav. Küllap annab seda kohandada ka poliitilistele suhetele. Kõigepealt tuleb enesele tunnistada, et on probleem... ja nagu see käib.

Lõhkumise raske töö

Savisaar kirjutab aga kirglikult ja palju ka Reformierakonna ja Res Publica võimalikust liidust ehk paremjõudude ühendamisest. Kui see plaan talle meeldiks, oleks ta targa poliitikuna vagusi nurgas ja vait nagu sukk. Ei iitsatakski. Aga talle teeb mõtegi sellest tõsiselt haiget. Talle see asi üldse ei meeldi, ütlen ma lehti vaadates. Ja kui natuke järele mõelda, on arusaadav ka, miks.

Esiteks tähendaks selline paremrinne (47 kohta Riigikogust), et Savisaare võimalused selle Riigikogu volituste ajal valitsusliidu peresuhetesse astuda oleksid praktiliselt olematud. Mingi alternatiivse ja noateral kõlkuva võimuliidu kokkupanemiseks peaksid Savisaar ja ülejäänud 4 eriilmelist parlamendirühmitust hakkama saama kaelamurdvate eneseületustega. Ja isegi sel juhul – milline oleks tõenäosus, et Savisaar või tema erakond etendaks selles suhtes peigmehe silmapaistvaimat rolli? Kuni aastani 2007 rahuldava partnerluseta – väga nukker tõesti.

Teiseks saab Savisaar suurepäraselt aru, et paariheitmine paremal tõstab üsna varsti päevakorda küsimuse – miks te, poisid, vasakul ikka veel kraaklete ja vallalistena longite? Terase inimesena mõistab Savisaar kindlasti, et täna on just tema (paremparteide õnneks) oma raske käe ja kurja kuulsusega peamiseks takistuseks ühe tugeva vasakpere tekkimisele. Kui täna on küsimus, kas pere ühise õnne nimel peaks taanduma Andrus või Juhan, siis homme on küsimus, kas taanduma peaks Ivari Padar või Edgar. Ennustame: kes osutub äärmiseks ja üleliigseks?

«Ma Teile kirjutan...»

Ainuke võimalus oma südamevalu leevendada ja ähvardavale saatusele vastu hakata on: Reformierakond ja Res Publica tuleb tülli ajada. Vaid poolteist aastat käinud ja teineteist alles tundma õppiva paari vahele ja mõtetesse tuleb külvata kahtlusi ja umbusku. Ja Savisaar haarab taas sule.

« ei lase Reformierakond mööda ühtegi võimalust end ühinenud partei sees maksma panna »

«Rahvas ei usu, et Reformierakond suudab Res Publicat paremaks muuta, pigem usutakse, et Res Publica suudab põhja tõmmata ka Reformierakonna »

«Ilmselt ei aima paljud, et liitumise hind on nende pea »

«Kui aga mõelda, mis või kes on Res Publica toetuse lauslangemise taga tegelikult? Ikka Reformierakond, kes igal vajalikul hetkel on osanud RPst teha patuoina »

«Kuigi pulmaöö / / hakkab meenutama rohkem kriminaalset vägistamist kui õnnelikku vastastikust andumist ühises abieluvoodis »

Need on vaid mõned väljavõtted Savisaare selge sihiga ässituskirjadest, mida ta oma ja eri varjunimede all viimaste nädalate jooksul teele on saatnud. Ja kogu sellel sehkendamisel võib olla isegi edu. Noore kuumaverelise partei pead on kerge(m) segi ajada. Liiati kui leidub ka kadedaid või saamahimulisi omi ja võõraid, kes Reformierakonna ja Res Publica intiimsetest sisekaemustest kõrva sosistamas käivad ja lõkkematerjali kokku kannavad.

Ühest umbususeemnest piisab. Kui must kass on partnerite vahelt korra läbi talutatud ja Savisaarest on saanud ühe poole lohutav sõbranna, on suur osa eesmärgist saavutatud.

Küllap olete tähele pannud, et Res Publica oleks justkui ühel neljapäevasel kuuvalgel ööl nägemust näinud – Reformierakonnalt küsimatagi on nad veendunud, et mingeid vastastikuseid tundeid polegi. Küllap olete tähele pannud, et mõni RP juhtliige juba kõnelebki Reformierakonnast Savisaare sõnadega. Võib vaid oletada, missuguseid uskumatuid jutte Eesti poliitika Suur Kolevants segadusse aetud Res Publicale lohutuseks ja õhutuseks nelja silma all võib rääkida.

Usu, usu hundijuttu

Näiteks, et Isamaaliit on esmakordselt oma ajaloos valmis (koos RPga) astuma koalitsiooni Savisaarega ja järelejäänud aasta kuni kohalike valimisteni seletama oma liikmetele ja valijatele, miks nad seda tegid.

Või et seriaali järgmises osas kahetsevad sotsiaalliberaalid pattu, tulevad isa juurde tagasi ning säilitavad sealjuures ime läbi oma näo ja usaldusväärsuse. Seriaali ülejärgmises osas teevad valitsusliidu Res Publicaga.

Või et Rahvaliit põleb soovist minna vastu kohalikke valimisi ühisesse koalitsiooni («vana sõbra» Res Publica ja) põhikonkurendi Keskerakonnaga, sealjuures peaministrikohta vastu saamata. Jumal teab, mida kokku ei padrata. Ja küllap kogenematute ja naiivsete hulgas uskujaid leidub.

Ühest asjast on aga tõsiselt kahju. Et arutelu Eesti poliitika ning seda järgmisel kümnendil liigendavate väljakutsete ja valikute üle on edukalt summutatud venetsueela-like stseenide kollasesse uttu, kust ei puudu oraaklite ennustused, vandenõud, Kristuse kannatused, reetmised, petmised ja poliitiline suguelu. Väärikad ja ettevaatavad kaaskodanikud, kes Eesti parem- või vasakmõtlemise poliitilist ühendamist ikka ülistanud, lootnud ja igatsenud, istuvad lihtsalt vait.

Aga kirjuta meile ikka, Edgar. Ega vana arm see roosteta.

    Tagasi üles