Iga päev kuni seitse tundi trummimängu harjutav Keio Münti arvab, et sellise pühendumusega jätkates kulub tal veel kümme aastat ning lugematu arv trummipulki, et jõuda enda seatud tasemele.
Keio elu kõlab vastu trummidest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ehk kümne aasta pärast võin rääkida mingisugusest professionaalsusest,» ütleb ta.
«Aga mitte kunagi pole ma võimeline saavutama Dream Theatrei löökpillimängija Mike Portnoy taset. Selleks pole ükski eestlane suuteline.»
Mike Portnoy on Keio suur eeskuju, kelle vastu ükski eestlane ei saavat kahel põhjusel. Esiteks hakkas sündinud geenius Portnoy trumme mängima kaheaastaselt. Teiseks on Eesti selliste geeniuste sünniks lihtsalt liiga väike.
Keio aga usub, et saab oma ambitsioone rahuldada ka Eestis. «Mulle ei meeldi niisugune suhtumine, et tuleb minna ära välismaale parema elu peale. Kui sa endaga hakkama saad, siis võid olla igal pool kõva tegija, ka Eestis.»
Oleme ägedad
Viieaastaselt klaverimängu õppima hakanud Keio seadis 1998. aastal sammud Tartu I muusikakooli. Seal õppis ta kaks aastat, kuidas trummipulkadega helisid tekitada.
Paar aastat tagasi hakkas ta trummimänguga fanaatiliselt tegelema ja on nüüdseks pälvinud mitmete muusikafestivalide peaauhindu. Ta on esinenud ka Lätis ja Soomes.
Keio arvab, et noore inimese maailmavaadet mõjutab vägagi palju sõpruskond. Keskmist Tartu noort iseloomustab ta järgmiselt: «Heal juhul käib ta koolis ja pärast tunde heal juhul ka õpib kodus natuke. Siis läheb ta linna ja on seal kella kaheteistkümneni. Reedel ja laupäeval paneb pidu.»
Keio ei leia, et selline elu võiks huvitav olla. «Mind ei tõmba see teema, et täna on reede, lähme tõmbame end segi ja oleme ägedad,» ütleb ta.
Noored suhtuvat ka narkootikumidesse liiga sinisilmselt ja kerglaselt. Keio ei saa aru, miks põlastatakse saapaviksi sööjaid või kummiliimi nuusutajaid, kuid uimastisõltlaste suhtes ollakse leplikud kõik nad kuuluvad ju tegelikult samasse kategooriasse.
«Praegu ongi kõige ohtlikum just narkomaania ja aids,» nendib Keio. «Need aga on midagi pöördumatut, mitte nagu joomine või suitsetamine.»
Kõik sõltub endast
Jälgides praegu Eesti ühiskonnas toimuvat, on Keio jõudnud veendumusele, et poliitika on räpane mäng. «Selles ei tundu olevat midagi õiget,» nendib ta. Samas ei arvusta Keio varakult poliitikasse sukeldunud noori. Kui see neid huvitab, siis miks mitte.
Aga teine äärmus rullnokad, skinnid või punkarid? «Ju nad tahavad kuskile kuuluda ja tunnustust saada,» arutleb Keio. «Kui ei oska endaga midagi peale hakata, siis on ju kõige lihtsam kõike ja kõiki vihata.»
Keio usub, et kõik sõltub siiski inimesest endast ja et tänased kraaded võivad olla kümne-viieteistkümne aasta pärast tublid pereinimesed. Keio ei tähtsustaks üle pedagoogide näpuviibutusi: kui sa täna korralikult ei õpi, siis võid oma elu maha kanda!
Gümnaasiumist tuli Keio ära, sest tundis, et tema ala on muusika. Ometi on tal nüüd veidi kahju, et jättis kooli pooleli ja kaotab nii väärtuslikku aega oma elust.
«Mina tegin vea umbes 16-aastaselt ja hakkasin tõsisemalt mõtlema seitsmeteistkümneselt,» räägib ta. «Võibolla aga polegi see aeg kaduma läinud, sest olen saanud kõvasti trummimängu harjutada.»
Keio hinnangul ei pea siiski kõike väga pingsalt ette mõtlema ja planeerima. Vahel, kui tuju kehv või mured kipuvad üle pea kasvama, on targem elada üks päev korraga.
Esmajärjekorras tahab Keio saada Otsa koolist gümnaasiumihariduse. Seejärel aga tõusta Eesti parimate trummarite hulka. Ta tahab hakata edaspidi ise noortele trummimängu õpetama.
Keio leiab, et vanemad ja lapsed peaksid omavahel palju rohkem suhtlema, kas või söögilauas. «Mitte piirduma sellega, et mis sa täna tegid või kellega käid,» selgitab ta. «Tuleks rääkida maast ja ilmast, kas või poliitikast. Olgugi vanematel palju tööd ja vähe aega, oma lapsele tuleks pool tundigi iga päev leida.»
Kui rahahimu on liiga suur, unustavat täiskasvanud ära tõelised väärtused.
Liigne surve
Mõne asjaga käiakse noortele liiga peale, arvab Keio. «Näiteks sellega, et kui oled matemaatikas nõrk, siis pole üldse mõtet koolis käia. Selline surve ajab masendusse küll.»
Sama taunitav on Keio meelest ametite kõrgeteks ja madalateks jagamine. Miks on pankuri- või advokaadiamet täiskasvanute silmis nii auväärne, aga näiteks fotograafi või trummari tööd peetakse kerglaseks. «Tähtis on teha oma tööd hästi,» ütleb ta.
Keio Münti 10 aasta pärast
Elab koos naise ja lapsega Tartus.
On kõrgtasemel trummar ja õpetab oma oskusi noortele.
On piisavalt rikas, mis ei tähenda basseiniga villat ja uhket autot, vaid argimuredest priid äraelamist.
Neli õppetundi Keiolt
Keio, kes oma unistuse nimel harjutab trummimängu seitse tundi päevas, tuletas mulle meelde mitut ununema kippuvat asja.
Et teada saada, mida sa tõeliselt tahad, pead katsetama paljusid asju.
Kõike ei pea alati väga pingsalt ette mõtlema. Vahel, kui tuju kehv või mured kipuvad üle pea kasvama, on targem elada üks päev korraga.
Ei ole kõrgeid ja madalaid ameteid ega elukutseid, tähtis on teha oma tööd südamega ja hästi.
Olgugi vanematel palju tööd ja vähe aega, oma lapsele tuleks pool tundigi iga päev leida.
Keio Münti
On 18-aastane ja töötab ehitusfirmas.
On võitnud mitmeid auhindu veemootorispordis.
Mängib trumme ansamblites Highway, Crashdaf, Charade ja Blend ning on pälvinud peaauhindu mitmetel muusikafestivalidel. Tahab järgmisel aastal astuda Georg Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli.