Tallinna Ülikool vajab eraldi seadust

Paul Varul kirjutab Tallinna Ülikooli diskussioonis seni kahe silma vahele jäänud probleemist – nimelt on uue ülikooli asutamiseks vaja eraldi seadust.

Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele on Eestis kahte liiki juriidilisi isikuid – eraõiguslikud (äriühingud, mittetulundusühingud, sihtasutused), mis asutatakse vastava liigi kohta käiva seaduse alusel, ja avalik-õiguslikud, mis asutatakse iga avalik-õigusliku juriidilise isiku kohta käiva eraldi seaduse alusel.

Kui eraõiguslikke juriidilisi isikuid on Eestis tuhandeid, siis avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid on riigi ja kohalike omavalitsusüksuste kõrval vaid kümmekond. Seadusandja peab igal üksikul juhul otsustama, kas avalik-õigusliku juriidilise isiku asutamine on põhjendatud, ning selline otsus leiab väljenduse vastava seaduse vastuvõtmises. Seega saab öelda, et Eestis on avalik-õigusliku juriidilise isiku asutamine võimalik ainult sel teel, kui Riigikogu võtab vastu selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse.

Nii on ka kogu aeg toimitud. Avalik-õiguslikeks juriidilisteks isikuteks on nende kohta käivate seaduste alusel näiteks Eesti Pank, Tartu Ülikool, Hüvitusfond, Tagatisfond, töötukassa, Eesti Advokatuur, Notarite Koda, rahvusraamatukogu, Kaitseliit, teater Estonia, haigekassa.

Selline põhimõte on ka loomulik, kuna Riigikogu otsustab igal üksikul juhul, mis tingimustel ning eesmärkidel avalik-õiguslik juriidiline isik asutada. Avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks saamine on kindlasti privileeg, sellega kaasneb suurem iseseisvus ning võimalus olla omanikuks.

Segadus ülikoolidega

Kui muudes valdkondades on ülalkirjeldatud lähteprintsiibist korrektselt kinni peetud, siis ülikoolidega on kahetsusväärne segadus. 1995. aastast kehtiva ülikooliseaduse kohaselt on ülikool avalik-õiguslik juriidiline isik, kes tegutseb ülikooliseaduse, teiste õigusaktide ja oma põhikirja alusel.

Kuna TsüS-i kohaselt, mis sätestab juriidiliste isikute kohta käivad üldpõhimõtted, saab avalik-õiguslik juriidiline isik eksisteerida vaid siis, kui on vastu võetud tema kohta käiv seadus, siis ülikooliseaduse §-s 9 nimetatud «teiste õigusaktide» hulgas peab olema ilmtingimata konkreetse ülikooli kohta käiv seadus.

Ülikooliseadus loetleb avalik-õiguslike juriidiliste isikutena järgmisi ülikoole: Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Pedagoogikaülikool, Eesti Põllumajandusülikool, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Muusikaakadeemia. Need ülikoolid on kõik olemas ja tegutsevad. Samas peavad nad ennast avalik-õiguslikeks juriidilisteks isikuteks ning nii ka toimivad, käitudes sealjuures ka kui oma vara omanikud.

Tegelikult on nimetatud ülikoolidest avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks vaid Tartu Ülikool, sest ainult tema kohta on vastu võetud eraldi seadus – 1995. aastast kehtiv Tartu Ülikooli seadus.

Teiste nimetatud ülikoolide suhtes võib öelda, et seadusandja on väljendanud ülikooliseaduses oma tahet ja loetlenud neid avalik-õiguslike juriidiliste isikutena, mis sisuliselt ei saa tähendada midagi muud kui eelotsustust selle kohta, et nimetatud ülikoolide kohta tuleks vastu võtta oma seadused, mille jõustumisel nad alles saaksid avalik-õiguslikeks juriidilisteks isikuteks.

On kahetsusväärne, et seni ei ole vastavaid seadusi vastu võetud. Ülikoolid peavad end ise ülikooliseaduse sõnastusele tuginedes juriidilisteks isikuteks, mida nad aga ei ole ega saa olla, sest see on vastuolus avalik-õiguslike juriidiliste isikute aluspõhimõttega ning TsüS-i regulatsiooniga, mis on antud juhul ülimuslik kui üldpõhimõtteid sätestav seadus.

Haridusministeerium peaks kiiresti ära tegema seni tegemata töö ning korraldama vastavate eelnõude väljatöötamise, ühtlasi tuleks uuendada ka Tartu Ülikooli seadust.

Nimetatud ülikoolidele on praegune pseudo-juriidilise isiku seisund lausa ohtlik. Nii peavad nad ennast oma vara omanikeks, milleks nad aga olla ei saa. Juhul kui tekib sellel pinnal kohtuvaidlus, võivad tagajärjed olla väga kurvad.

Asutamise probleem

Hiljuti kiitis valitsus heaks ülikooliseaduse muudatuse, mille kohaselt ülalviidatud ülikoolide nimistus asendatakse nimi Tallinna Pedagoogikaülikool nimega Tallinna Ülikool. Kui Riigikogu selle paranduse heaks kiidab, tahetakse sellega ühtlasi lugeda otsustatuks Tallinna Ülikooli asutamine.

Nii ei saa Eestis avalik-õiguslikku ülikooli asutada. See oleks selgelt TsüS-iga vastuolus, seega ühtlasi vastuolus juriidiliste isikute kohta sätestatud üldpõhimõtetega ning ebaseaduslik.

Tallinna Pedagoogikaülikool ei ole ise avalik-õiguslik juriidiline isik, samuti ei saa seda olla tema asemele luua soovitav Tallinna Ülikool, kui see peaks toimuma kavandatava nimevahetuse kaudu ülikooliseaduses. Uut ülikooli avalik-õigusliku ülikoolina saab Eestis asutada vaid selle ülikooli kohta käiva seaduse vastuvõtmise kaudu.

Sisuline asutamine

Tahan rõhutada, et tegemist ei ole mingi juriidilise formaalsuse tagaajamise või seaduse tõlgendamise probleemiga. Ülikooli kui avalik-õigusliku juriidilise isiku asutamise otsustamine ei saa toimuda vaid selle ülikooli nimetamise kaudu ülikooliseaduses, otsustada tuleb palju sisulisi küsimusi: millised on ülikooli ülesanded ja tegevusvaldkond, mida ühiskond ootab just sellelt ülikoolilt, miks on tema asutamine vajalik ja kuidas ta peab funktsioneerima jne.

See tähendab eelnõude avalikku arutelu ja sisuliste otsuste tegemist Riigikogus. Selles ongi ülalkirjeldatud reegli mõte – avalik-õigusliku juriidilise isiku asutamine on alati unikaalne ning Riigikogu peab igal üksikul juhul piisava põhjalikkusega seaduse kujul oma otsused langetama.

Seega tuleks aega kaotamata asuda nende ülikoolide seaduste ettevalmistamisele, mis on ülikooliseaduses loetletud, kuid millel oma seadust veel ei ole. Olen kindel, et ülikooliseaduste loomisega kaasnev sisuline arutelu aitaks oluliselt Eesti kõrghariduse arengule kaasa.

Tagasi üles