Esialgu oli vaid suur tühjus, valu tuli hiljem. Nagu ka arusaam, mida tegelikult tähendab ema.
Birgit rühib oma saatuse kiuste edasi Birgit naerab saatusele näkku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
16-aastane Birgit kaotas oma ema kaks ja pool aastat tagasi ning on sellest saadik kummastusega mõelnud noortele, kes räägivad: oh, ma vihkan oma ema, ma tahan tast lahti saada, tahan üksi elada.
«Mina rääkisin ka vahel niiviisi. Alles paar kuud hiljem sain aru, et mul pole enam inimest, kellele usaldada: emme, mulle meeldib uus poiss,» vaatab Birgit väga pikalt enda sisse. «Selliseid asju, mida räägivad lapsed oma emale, ei saa ma enam kunagi rääkida.»
Ja kui Birgit abiellub, siis pole ema talle toeks. Ja kui Birgit saab lapse, siis polegi sel üht vanaema. «Selliseid asju lihtsalt äkki enam pole,» püüab Birgit mõista seda, mida on nii raske mõista.
Veel sel kevadelgi oli Birgitil ükskõik, mis temast saab. Milleks ma siin üldse olen, kui minust nagunii keegi ei hooli, mõtles ta üha.
Ta saab hakkama
Nüüd on ta muutunud rõõmsameelsemaks ja püüab mitte mõelda halbadele asjadele. «Mul on minu parim sõbranna Saara, usun, et ta on mul ka veel kahekümne aasta pärast,» loodab tüdruk.
Birgit lubab, et saab hakkama. Kasvõi üle kivide ja kändude, aga saab.
«Saatusele ei tohi alla vanduda,» õpetab ta. «Mõni mõtleb, et näe, elasin kuu aega tänaval, sõin ei tea mis asju sisse ja lööbki elule käega. Aga sa pead mõtlema ei, ma saan sellest üle, ma saan hakkama! Me elame ju iseendale.»
Birgit ütleb, et pole kordagi tundnud tahtmatust elada. Kui täna läheb midagi halvasti, siis homme võib sama asi minna hästi. Siiski nutab ta tihti.
Birgit oskab näha, et noored ei väärtusta perekonda ega oma vanemaid. Pigem peetakse neid takistuseks, ihatakse iseseisvat elu.
«Noored arvavad, et vabadus on elus kõige olulisem nüüd saan peole minna, jess,» ütleb Birgit ja lisab: «Palju tähtsam on see, et saad minna isa juurde, teda kallistada ja öelda tead, sa oled nii kallis.»
Seda viimast pole Birgit saanud kunagi teha.
Tüdruk ei arva, et riik saaks perekondade püsimiseks midagi praegusest enamat ära teha. Pigem peaksid kaks inimest koos elama hakates järele mõtlema, kas nad on selleks valmis.
«Milleks selline suhe, kui aasta pärast jätab mees naise ja lapse maha ning mõtleb, et tal on suva,» ei mõista tüdruk. «Kui miski teise juures häirib, siis tuleb seda kohe öelda. Mitte nii, et mäletad, 11. märtsil, siis tegid seda valesti.»
Milline ema oleks Birgit ise tulevikus?
Liiga range või liiga leebe, kardab ta. Igatahes loodab ta olla oma tulevastele lastele oluline inimene. Ta tahab lapsi siis, kui on majanduslikult valmis neile pakkuma asju, mida nad vajavad.
«Et neil oleks kenad riided seljas ja kooliasjad olemas,» ütleb ta. «Ja et kodus oleks positiivne õhkkond, et lapsed ei peaks kasvama vaenu käes.»
Vaadates seejärel abielule ja lastele niiöelda globaalse pilguga, leiab Birgit, et kui homod abielluda ehk võiksidki, siis kedagi lapsendada kindlasti mitte. «See oleks lapsele ju trauma,» leiab ta. «Laps hakkab ju imelikult mõtlema ja seda on hiljem raske muuta. Ei!»
Birgiti arvates kuulavad noored liiga palju oma sõpru ning ei julge öelda ei. «Nad lasevad end nii kergesti alla suruda,» imestab ta. «Ei julge keelduda alkoholist, sest kardavad olla teistmoodi. Minu meelest on see mõttetu.»
Ei salli pisivalesid
Birgit sööb parema meelega jäätist kui suitsetab.
«Esiteks saan ma sama raha eest jäätist rohkem ja teiseks on see palju maitsvam kui suits,» naerab ta ega karda, et muutub pärast sellist ülestunnistust kaaslaste pilkeobjektiks. «Nad kõik ju teavad seda. Käitun alati nii, nagu arvan, et mulle on õige. Kas mul hakkab palju parem, kui jooksen peaga vastu seina, sest keegi teine jooksis enne mind?»
Tüdruku sõnul tahavad liigagi paljud noored võimalikult palju lõbutseda ja lollusi teha. Sestap on ta õppinud, et elus ei tohi olla liiga usaldav.
Veel ei salli Birgit mõttetuid pisivalesid ja teiste järel ootamist. Ning ta tahaks, et inimesed oleksid üksteise suhtes mõistvamad.
Kui Birgit saaks teha seadusi, pikendaks ta koolikohustuse 18. eluaastani ning karmistaks alkoholi- ja tubakatoodete müümise korda. Ja ajakirjanikel keelaks ta inimeste juttu muuta.
«Minu arvates kasutab ajakirjandus inimesi kurjalt ära ja moonutab tõde,» nendib tüdruk ja tahab seda lugu enne avaldamist näha, et siis kinnitada:
Jõuab edasi
«Kui ma ise veel kristlikus kodus ei elanud, oli mul lastekodust hästi jube ettekujutus,» pajatab Birgit. «Kõik rääkisid, et lastekodus elavad ainult narkarid ja pätid. Tegelikult on kõik hoopis teisiti lapsed on sõbralikud, mõistvad ja toredad. Mulle meeldib siin rohkem kui kasuperes.»
Neljandas klassis jäi Birgit istuma, perekondlikel põhjustel, nagu ta ise ütleb. Praegu on tal koolis kõik korras, vaid saksa keel kipub olema järjekindlalt kaks.
«Mulle ei jää keeled pähe,» kurdab ta. Kevadel püüab Birgit esmalt astuda gümnaasiumi ning kui see plaan läheb vett vedama, siis läheb kutsekooli õppima juuksuriks või kosmeetikuks. «Hiljem ei teeks ma tööd raha pärast, vaid sellepärast, et mu amet meeldib mulle,» loodab ta.
Endast ja oma elust inspireeritud jutte kirjutav Birgit improviseerib, et kui ta kirjutaks hallipäise vanamammina ühe jutu, algaks see nii: «Ta oli väike ja arg, aga ei kartnud vaadata sulle silma. Ta naeratas julgelt ja mõtles ma jõuan edasi, mis ka ei juhtuks...»
------------------------------
BIRGIT BERG
On 16-aastane ja õpib Forseliuse gümnaasiumi 9. klassis.
Kaotas kaks ja pool aastat tagasi oma ema.
Elab kolmandat kuud Tartu Kristlikus Kodus.
Talle meeldib jutte kirjutada ja joonistada.
Tal on hea sõbranna Saara.
------------------------------
BIRGIT BERG 10 aasta pärast
Töötab kosmeetiku või juuksurina.
Elab koos oma mehega väikses majakeses kümmekonna kilomeetri kaugusel Tartust.
Kui ta juba piisavalt teenib, ostab ta endale suure-suure mängukaru, mida paha tuju päevadel kallistada.
Tal on hea sõbranna Saara.