Tallinna poolt ei tähenda Tartu vastu

Kurb, et 17. sajandil Tallinna rae istungeid nii hästi ei protokollitud kui tänapäeval. Muidu võiksime vanadest ürikutest leida värvika loo sellest, kuidas Rootsi kuningas 1630ndate alguses ühe geniaalse ettepanekuga mööda Eestimaad ringi käis.

Ja kuidas Tallinna raehärrad ettepanekule eitavalt vastasid ning mis sellest kõigest edasi sai.

Rootsi aega meenutab Eestis rohkem kui üks Gustav Adolfi nimega seotud haridusasutus, kuid oma ülikool puudub Tallinnal endiselt. Ma tahaksin oma kaugete eelkäijate eksisammu lõpuks heastada.

Tallinnal on ülikoolilinnana tohutu potentsiaal. Uuesti märgati seda 1920.-30. aastatel, kui vaatamata Tartu professorite vastuseisule tekkis Tallinna Tehnikainstituut, praegune TTÜ. Tänase Tallinna ärakasutamata haridusliku ressursi suurusest annavad aimu arvukad erakõrgkoolid.

Ühtne Tallinna Ülikool tahab tekkida, surve ja nõudmine selleks on olemas noorte endi, lastevanemate, tööandjate, teadlaste ja paljude teiste huvigruppide poolt. Jõuga seda protsessi pidurdada on mõttetu. Tänapäevane pealinn lihtsalt ei saa olla edukas, kui tal ei ole oma ülikooli.

Valed ootused

Vaatamata sõsarlinna juhtide raevukale retoorikale ei saa nemadki ilmse suundumuse vastu – ajud voolavad Tallinna. Ettevaatamatult on Tartu linnajuhid ise Tartu Ülikooli soosimist regionaalprojektiks nimetanud. Hoopis see on Tartu Ülikoolile suurim karuteene.

Ülikool ei saa olla regionaalprojekt, ta peab olema ise konkurentsivõimeline nii regioonis kui maailmas. Kõige kiiremini tapab teaduse Tartus see, kui maksumaksja raha suunatakse sinna lihtsalt selleks, et ülikool püsiks. Kui Tartu linnajuhid peavad ülikooli regionaalpoliitiliseks objektiks, siis solvavad tartlasi just nemad. Kas siis Tartu Ülikool ise ei suuda elu Tartus hoida? Mina nii pessimistlik ei oleks. Usun, et väike konkurentsisüst ergutaks Tartu ülikooliimpeeriumi päris oluliselt.

Kinnitan veel kord, keegi ei taha Tartu Ülikooli kinni panna, vähendada, alla neelata või kustutada. Tartu Ülikool oli ja jääb koos oma ajaloo ja tänapäeva, vooruste ja puudustega. Küsimus on pigem selles, kas Tartu linna ja ülikooli juhid soovivad tõesti oma leeme lahjenemise hirmus takistada Tallinna Ülikooli tekkimist?

Maailm areneb kiiremini kui kunagi varem, globaliseerumine viib meid konkureerima kogu maailma linnadega, ülikoolidega, majandusruumidega. Ma ei väidagi, et meil saab kerge olema, aga sellele väljakutsele vastamisest sõltub, millises Eestis elavad meie laste lapsed.

Juba praegu kaotame oma helgemad pead Euroopa ja Ameerika avaratele võimalustele ning peame oma vananeva rahvaga aru, kas töötegijaid-maksumaksjaid tuua sisse Ukrainast või Kagu-Aasiast. Meie ees on valik areneda või arengu teelt kõrvale astuda. Kahjuks puudutab see ka kõrgharidust.

Et tuldaks tagasi

Tallinn on Eesti suurim koolipidaja, seega suurim üliõpilaste kasvulava. Teatud erialade õppimiseks peavad aga Tallinna noored siit ära kolima. Ära mitte ainult kodust, vaid ka tulevase tööandja juurest, eemale harjunud keskkonnast, sõpradest.

Aga kui Tallinna noor juba nagunii kodust eemale õppima asub, siis konkureerivad tema pärast nii Helsingi, Tartu, Peterburi kui kogu muu maailma ülikoolid.

Praegu meelitavad teda kõik peale Tallinna enda. Ja tuleb tunnistada, et ega välismaale õppima läinud andekad noored eriti tagasi tulla ei taha. Leiavad ülikooli lähedalt töö, uue elukoha, sõbrad, elukaaslase. Tõsi, Tartust tulevad õppurid pärast ülikooli lõppu suures osas Tallinna tagasi küll.

Kui me ei anna praegu Tallinnas olevale potentsiaalile võimalust, ei saa me ka tulevikus eeldada, et Tallinnast saaks euroopalik pealinn. Isegi 2011. aasta Euroopa kultuuripealinna tiitlile on piinlik kandideerida – kultuuripealinn ilma ülikoolita!

Tallinna Ülikooli vajalikkust olen talentide linnast ning hariduse väärtustamisest rääkides rõhutanud juba pikemat aega. Enamik, kellega asja arutatud, on positiivselt suhtunud. Siiski kohtame jätkuvalt isiklikke rünnakuid, sõnasaba pärast norimist ja varjatud susimist Tallinna Ülikooli vastu. Öelgu siis teisedki välja, kes millist lahendust toetab ja mis tõsised argumendid saavad tegelikult olla Tallinna Ülikooli vastu.

Seda, mis saab Eesti kõrgharidusmaastikust aga kaugemas tulevikus, ei suuda praegu prognoosida isegi Tartu teadlased.