Kotkas, kes viis jõuluhane

Alati, kui pean sõitma Tallinna, vaatan tagasiteel Kärevere sillale jõudes paremale. Vahel näen siis Emajõe luha kohal tiirlemas merikotkast.

Ütlen talle mõttes: «Tere!»

Kärevere sild on see piir, kus tunnen, et olen jõudnud koju.

Miks merikotkas Emajõe luha kohal tiirleb? Küllap püüab ta kala.

Olen Alam-Pedja merikotkaid näinud päris ligidalt, kui sõitsime Ihamakingu Kaarliga noodakohtadele.

Kotkad istusid kaldal suure paju otsas ja ei lennanud ära, kui paat mööda podises. Mulle jäi selline mulje, et kotkad teadsid, kes seal sõidab. Sõidab Kaarel, pole ohtu karta, pole mõtet lendu tõusta.

Kaarli juures Ihamakingul on merikotkad igapäevased külalised.

Läinud jaanipäeva paiku sai selgeks, et kotkastel on taas järelkasvu. Kaarli õue alla luhale lendas koos vanematega noor kotkas ja istus paju otsa.

Tema vanemad lendasid üle jõe edasi Ilmatsallu, noor kotkas jäi neid ootama. Ei tea, kuidas või mil viisil vanemad pojale selgeks tegid, et ta paigale jääks, kuni nad paari tunni pärast saagiga tagasi tulevad, aga nii see täpselt oli.

Ilmatsalus poleks ka noorest kotkast ehk suurt asja olnud. Kalapüük nõuab merikotkalt vilumust, isegi Ilmatsalu kalakasvatuse tiikidel eluvõõraid karpe jahtides.

Kalakasvatus kannab kotkaste tõttu kahju. Kalakasvatajad teavad aga hästi, kui pikka hoovõttu nõuab kotkal kinnipüütud karpkalaga õhkutõusmine.

Kaarel on kokku lugenud neid kordi, kui vana merikotkas Emajõel pikeerib, et kala, näiteks kudevat säinast kätte saada. Ta on saanud 17 korda ja 19 korda.

See pole naljaasi. Pikeerida, ebaõnnestunult vette plartsatada, taas tõusta kõrgustesse, valida uus sihtmärk, langeva kivina uuesti pikeerida, üks tiib keha ligi, teine tüüriks. Kõik see nõuab palju vaeva ja energiat.

Küllap inimene tüdiks, kui püüaks eestlibisevalt kandikult 18 korda võileiba haarata ja ikka ebaõnnestunult. Merikotkas aga ei tüdi, sest keegi ei paku talle Emajõe luhal võileiba ega ava lihaletti.

Noore kotka tähelepanu hakkas köitma Kaarli hanekari. Oktoobri lõpus nägin, kuidas ta paju otsast rünnakule asus.

Hanekari võttis põllul sisse ringkaitse. Kui kotkas alla sööstis, hakkasid haned tiibadega vehkima ja vallandasid kohutava sõjakisa. Tühjade küünistega lendas kotkas tagasi paju otsa, et veidi aja pärast rünnakut korrata.

Külmade ja lume tulles jõudude vahekord muutus.

21. novembril võttis kotkas karjast ära kaks hane.

Kaarel läks hommikul hirmsa linnulärmi peale õue ja nägi, kuidas kotkas hanega minema lendas. «Hani kaalub kolm-neli kilo, ma ei uskunud, et ta selle üles võtab.»

Hõike peale jättis kotkas saagi jääle maha ja pani minema. Siis leidis Kaarel veel ühe, peaaegu ärasöödud hane.

Nii ei saanud seda asja jätta.

Nüüd seisavad luhal ööl ja päeval kaks vahimeest, kotkapeletajat.

Ühel seljas vana vatikuub, teisel kantud pintsak, selgrooks mõlemal jäme toigas.

Kaarel loodab, et ehk võtab mõnda aega, enne kui kotkas pettusest aru saab.

Hanekari on ära hirmutatud.

Kiusajat pole küll juba mitu päeva näha olnud.

Kaarel arvab põhjust teadvat: «Poisil kõht hanepraadi täis.»