Nii kirjeldab zooloog Aleksei Turovski linnu seisukohta inimese olemuse asjus. Üle kõige meeldib sellele inimese-nimelisele olendile ümbritseva kohta miks-küsimusi esitada. Eriti lapseeas näib neid «mikse» justkui varrukast tekkivat: miks jänesel on pikad kõrvad ja miks see triibuline loom sellist häält tegi ja miks mina nii teha ei või nagu kutsu?
Aleksei Turovski on oma hiljuti ilmunud raamatusse «Loomult loom» kogunud mitte ainult kilode kaupa vastuseid, vaid ka hulgaliselt lugusid loomadest, keda teatakse vähem ja kelle kohta me polekski osanud küsida.
Niisiis jänes. Üks lennukamaid põhjendusi tema pikk-kõrvsusele kõlab nii: kui aasal sööb üks lidus kõrvadega haavikuemand ja märkab läheduses luusivat rebast, siis ajab ta paar korda oma pikad kõrvad kikki, et nad kohe jälle langetada: selge märguanne rebasele, et teda on märgatud.
Rebane hakkab seepeale millegi asjalikuga tegelema, andes justkui teada, et huvi saaki tabada on kadunud. Ise aga loodab jänese tähelepanu vaigistada ja taas hiilima asuda. Kuni jänes oma kõrvad taas püsti ajab. Suurem võimalus on ellu jääda sel jänesel, kel pikemad kõrvad, millega märku anda.
Turovski on juba hulk aega jutustanud kõiksugu suleliste ja karvaste hinge-, abi- ja ulaelust. Maarjamaa pinnal on ta leidnud küllalt erilise koha bioloogiaõpikute ja meedias levitatavate müütide, teadusajakirjade ja tavateadvuse rägastike vahel.
Oskab tekitada huvi
Ta on see, kes oskab tekitada huvi ka põlatud või peljatud elukate ämblike, näriliste ja raisakotkaste eluolu vastu, hoidudes liiga üldistavatest järeldustest ning jäädes üldjoontes püsima teadusliku terminoloogia piiridesse.
Samas ei pelga Turovski sõnadega mängida, kasutada loomaelu kirjeldamisel näiteks säärast inimlikuks peetavat loomuomadust nagu vabadus («Loom on vaba siis, kui ta ei ole sunnitud üritama midagi, mis on üle tema liigiliste võimete, üle normi. Inimene, kes ei lähe loomaaeda sellepärast, et ta ei suuda näha vangistatud loomi, ei hooli loomadest, vaid pigem vabaduse mõistest.»).
Aga Turovski kõneleb ka kadedusest ja karismaatilisusest, näitlemisest ja loomingulisusest nii kehastub jääkaruema järeltulijaid õpetades võõraks isakaruks, et initsieerida noorloomade loomingulist lähenemist elusse. Möönab vaid, et usk ja püha on puhtalt inimesele liigiomased mõisted. Võib-olla just need kaks on peamised tegurid meie evolutsioonis, ehk saabki «inimeselikkus» neist alguse?
Nähtused, millega ikka kokku puutume, ja iseloomujooned, mida arvame olevat puhtindividuaalsed, omandavad ohtrate paralleelide ja piltlike kirjelduste abil hoopis tähenduslikuma mõõtme.
Koos Turovskiga saab avastada nii mõndagi et naisterahva komme paljulubavates olukordades oma kuklale tähelepanu pöörata on korraga nii tähenduslik kui instinktiivne, nimelt otsene soov väljavalitud vastassoo esindajaga tutvust teha.
Ja see, et meie lugupeetud Homo sapiensist saab väikse vihje abil massi üldemotsioonist kaasakistud loom, on bioloogiliselt põhjendatav, säärane massiefekt esineb mujalgi loomariigis.
Eraldi tuleks esile tõsta seda, millist tähelepanu pöörab Turovski märgilistele protsessidele ja kui julgelt semiootilised on hooti tema avaldused. Nii rõhutab ta näiteks: oluline on jätta mulje, et tegeldakse millegi olulisega, olgu selleks siis või mullamätta puksimine sarvedega.
Just mulje on see, mis tõstab isendi autoriteeti ja tähtsust liigikaaslaste seas. Siin ei tundu paralleelid inimestega sugugi mitte kohatud.
Loomade ettevalmistumine iseseisvaks eluks toimub seeläbi, et mängu ja õppimise abil hakatakse eristama omi märke võõrastest ning vajalikke märguandeid õigesti kasutama.
Turovski väidab ka, et kõiki maailma sündmusi, nähtusi, signaale ja asju interpreteeritakse vastavalt oma kogemustele, mis toetuvad lapsepõlves omandatud märkidele ja märgisüsteemidele.
Turovski semiosfäär
Nii jõuabki ta otsapidi semiosfäärini looma oma märgikogum moodustub just seeläbi, et olemas on ka kogum võõraks tunnistatavaid märke. Ning terve me elu ongi omalaadne punktide ühendamine joontega: ühe märgi juurest teiseni.
Nood kogumid aga on igaühel isesugused ja seepärast kuluvad Turovski esitatud intersubjektiivsed seosevõrgustikud marjaks ära. Nõnda võiks teda võrrelda muinasjuttudest tuntud halli vanamehega, kel looduse ja inimese vahelistes suhetes vahendaja, lugude jutustaja roll ja kes näeb, kui loomad me loomult oleme oma kommunikatsioonivajadustega, toitumis- ja sigimisharjumustega, hirmuga tundmatu ees.
Turovski räägib meist enestest, toob sekka hulgaliselt kultuuriloolisi võrdlusi ja vahelepõikeid ja omab hämmastavat empaatiavõimet.
Raamat
Aleksei Turovski
«Loomult loom»
Varrak, 2004 204 lk