Kust tuleb suits ja kuhu kaob õhk?

Tegelikult saan ma muidugi aru, et 400 000 suitsetajaga ei tasu enne valimisi jamada. Kes ikkagi kaitseb mittesuitsetajate põhiõigusi?

Arusaamine Eesti asjadest kirgastub siit ära käies. Nõnda pole mitte ainult isamaa-armastuse, vaid ka kriitikameelega oma elukeskkonna suhtes.

Viimasel puhkusel tundus kõik väga kummaline – lõbus kõrtsiseltskond Iirimaal ja mitte keegi ei suitseta, rahvast täis restoran Palermos ja su õhtusöök ei mattugi sinisesse nikotiinivingu, uskumatult palju tõeliselt professionaalset ja head reklaami tubaka kahjulikkusest Londonis. Märksõnadeks riigi kasvav hoolivus oma kodanike suhtes, ühiskonna teadlikkus tubaka kahjulikkusest ja elementaarne viisakus oma kaaskodanike suhtes.

Tagasi koduvabariiki. Esimeste päevade muljed Tallinnast: täissuitsetatud Tulika takso, kamp tubakahuvilistest kümneaastaseid kooliaias, kasvav arv uhkeldava sildiga pealinna restorane «Meil suitsetatakse!», tosin sigaretiga avaliku elu tegelast eesotsas maleliidu presidendi ja peaministriga televisioonis ja kultusajakirjade lehekülgedel. Tüüpilised läänes Ida-Euroopa riikidele omistatavad märksõnad: lugupidamatus, enesehävitamine, ennastimetlevad ja probleemidest distantseeruvad valitsusametnikud.

Hinnanguliselt on Eestis praegu ligikaudu 400 000 suitsetajat. Olukorda, kus kolmandik Eestimaast köhib ja tatistab, võiks peaministri sõnu kasutades nimetada keskaafrikalikuks.

Tubakafirmade turuosa kasvatavad kõige aktiivsemalt alla 25-aastased noored. Kooliõpilastest suitsetab 33 protsenti; eriti on suitsetajate osakaal suurenenud tütarlaste seas. 2003. aasta WHO GYTS-uuringust selgub, et tubakatooted on Eestis alaealistele kättesaadavad, sest 45 protsenti alaealistest on ostnud viimase aasta jooksul sigarette takistuseta.

Valitsuse poolt segaselt formuleeritud sõnumi ja peaaegu olematu kampaania tõttu ei tea enamik eestlastest, et viiendik aasta surmajuhtudest Eestis on põhjustatud tubaka tarbimisest. Arvuliselt tähendab see kümmet värsket kalmu päevas.

Eestis esmakordselt läbiviidud Tartu Ülikooli Tervishoiu Instituudi korraldatud uuringus «Suitsetamise majanduslikud tulemid Eestis» oli Eesti Haigekassa andmetel 1998. aastal meil 7200 töö-ealist invaliidi, kelle invaliidsuse on põhjustanud suitsetamine.

Suitsetaja saab pahaseks, kui temaga avalikust tervishoiust rääkida, sest ta maksab üle poole miljardi krooni igal aastal aktsiisina riigituludesse.

Ega suitsetaja ju tea, et näiteks 1998. aastal kaotas riik suitsetamisest tingitud haigestumiste tõttu 1,5 miljonit tööpäeva. Ja et veerand haigushüvitistest on seotud suitsetamisega. Kui kõiki kulusid kõrvutada tubakaaktsiisist riigituludesse laekunud 530 miljoni krooniga (2000. aasta andmed), siis ületas kahju kahekordselt kasumi, ja seda äärmiselt tagasihoidliku arvestuse juures.

Mittesuitsetajana pole mul enesetapjatele mitte ühtegi pretensiooni. Lõppude lõpuks on see ju teie enese impotentsus, kõri- ja kopsuvähk, haisev hingeõhk, hallisegune nahk... Küsimuse tegelik raskuskese puudutab hoopis passiivset suitsetamist ja neid, kelle põhiõigusi päevast päeva rikutakse: tööõiguse mõttes riigi poolt kaitseta jäetud baari- või kasiinotöötajat või mind ennast, kes ma soovin süües tunda toidu lõhna ja jalutada puhtal tänaval. Hea küll, ise olin loll, et sellise töökoha valisin ja teie keskele sööma ronisin! Aga mida teha rinnalapsega vanemate poolt täissuitsetatud korteris või astmaatikuga bussipeatuses?

Hiljuti Suurbritannia valitsuse (kes sarnaselt Iirimaaga kaalub suitsetamise keelustamist kõikides avalikes kohtades) avaldatud raport märgib muu hulgas, et passiivsed suitsetajad haigestuvad 24 protsenti rohkem vähki ja 25 protsenti rohkem südamehaigustusse kui need mittesuitsetajad, kes tubakast saastatud keskkonnas ei viibi.

Kui narkootikumide või suguhaiguste osas on indiviidil vähemalt teoorias võimalus teha teatavaid valikuid, siis suitsetamise puhul oled sa sageli sundolukorras. Eestis ju praktiliselt puuduvad tubakavabad söögikohad või näiteks tubakavabad naabrid, kes su rõdul rippuvat pesu ei lõhnastaks.

Viimastel aastatel on tihti pöördutud sotsiaalministeeriumi poole, otsides kaitset suitsetajate eest, kes suitsetavad ühistranspordipeatustes, vabaõhuüritustel ja muudes kohtades, kus mittesuitsetajal pole võimalik suitsetajast ohutusse kaugusse eemalduda. Ehkki veel kehtiv vana tubakaseadus on sätestanud terve rea kohti, kus suitsetamine on keelatud, viibib ikkagi märkimisväärselt suur hulk inimesi tubakasuitsuses keskkonnas väljaspool kodu.

Suitsetamine tööruumides on alates 1996. aastast küll vähenenud, kuid 2002. aastal viibis tubakasuitsustes tööruumides iga päev vähemalt tund aega 26 protsenti mehi ja 10 protsenti naisi (Soomes on need näitajad vastavalt 12 ning 5 protsenti).

Tegelikult lubas Riigikogu uut ja karmimat tubakaseadust ning sellega kaasnevat suitsetamiskeeldu avalikes kohtades juba kevadel. Ma saan muidugi aru, et 400 000 suitsetajaga ei tasu enne valimisi jamada. Kes ikkagi kaitseb mittesuitsetajate põhiõigusi?