Tervishoid ei ole raha jagamine

Raul-Allan Kiiveti arvates haiglatele lisaraha andmine tervishoidu ei päästa ja ainus elujõuline lahendus on efektiivsem tegutsemine.

Viimaste kuude vältel oleme meedia vahendusel järjekordselt kogenud, et kui Eesti haiglajuhid ja arstid ütlevad tervishoid, siis mõtlevad nad raha. Jutt on enamjaolt käinud kulupõhistest hindadest, mille alusel haigekassa oma käsutuses olevaid miljardeid tuleval aastal raviasutustele jagab ja millest arstidele palka makstakse.

Haigekassa hinnakirjaga pole Eestis tervishoiuteenuse pakkujad, see tähendab haiglad ja arstid kunagi rahul olnud. Alati on kellelegi tundunud, et teised saavad põhjendamatult rohkem. Rahulolematus on teadagi konstruktiivne ja elu edasi viiv jõud ning just arstkonna enda initsiatiivil ja osalusel käivitati harjutus kulupõhiste hindade arvestamiseks. Tulemuseks saadi ametlikus kõnepruugis tegevuspõhised piirhinnad, mis, nagu väidetakse, on jälle valesti arvutatud.

Tasakaalu otsimas

Osapooled tunnistavad, et ettevõetud pingutus – tegevuspõhise hinna arvutamine – on väga oluline samm tasakaalu otsimise lõputus protsessis tervishoiuteenuste rahastamiseks ja arstiabi kättesaadavuse tagamiseks.

Eristades hindades kuluvahendid ja investeeringud, muutus võimalikuks prognoosida tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikku aega ehk tööjõukulu. Kuluarvestus peab kujunema püsivaks analüüsiks, et igal järgneval aastal oleks haigekassa raha liikumine üha läbipaistvam ja selgem.

Kuludega arvestamine on oluline etapp tervishoiuteenuste hinnapoliitika kujundamisel, kuid mitte ainus. Haigekassa hinnakirjas on tuhandeid tegevusi ja hindu, mis eraldi võetuna võivad olla kenasti põhjendatud ja kulupõhised.

Kuid üksik protseduur, analüüs, voodipäev ega isegi eraldi arvutatud operatsioon ei ravi inimest. Tulemuse tagab nende otstarbekas kombinatsioon, sealhulgas õige ajaline järjestus. Tihti ka võimalikest, kuid ebavajalikest tegevustest loobumine.

Hinnapoliitika peaks võimaldama suunata raha sobivates proportsioonides sellistele tegevustele, mis toodavad maksimaalselt tervist, aga pole pelgalt odavamad või lihtsalt hinnakirjas olemas.

Arstiabi oodatud tulemuslikkust – võimet taastada tervist – tegevuspõhine hinnakiri ei kajasta. Veelgi enam, kui makstakse tänaste kulude järgi, ei soodusta see ratsionaalset ja säästlikku rahakasutust ega arengut meditsiinis. Seetõttu võib kulupõhiste hindade üksühene rakendamine tähendada stagnatsiooni ja pikas perspektiivis raiskamist.

Järgmist sammu tegevuspõhistelt hindadelt edasiliikumiseks pole vaja Eestis leiutada – diagnoosipõhine rahastamine on rohkem seotud tervise ja haigega ning loodetavasti astutakse see samm õige ruttu.

Kulu kasvatab kulu

Kulupõhine hind tõuseb kulude suurenedes. Kuni kulude suurenemist põhjustab tervishoiutöötajate palgatõus, pole ilmselt ei arstidel, õdedel ega ka haigetel selle vastu midagi.

Haigetel siiski vaid seni, kuni palgatõusu arvel ei jää nad millestki ilma. Kui tervishoiutöötajate palgad kasvavad kiiremini kui ravikindlustuseelarve, pole pääsu sellest, et mõni uuring jääb tulevikus tegemata või protees panemata.

Otsustajad on pandud kahvlisse: tõsta tuleb nii tervishoiutöötajate palku kui ka lühendada ravijärjekordi. Kuna raha on vähem kui kuluks vajalike ja populaarsete otsuste täitmiseks ning haigekassa reservis paistab sadu miljoneid, sünnib järgmine otsus kergelt.

Võtmaks reserv kasutusele, tuleb välja kuulutada kriis ja toetada uue hinnakirja alusel kõiki praeguseid tegevusi kõrgemate hindadega. Aga kui me nüüd sööme reservi ära, kuidas siis aasta pärast suurenevate ootustega hakkama saada? Võib-olla tekib siis Eesti poliitikutel nõrkusehetk ja võetakse arutusele tervishoiu täiendav rahastamine riigieelarvest. See on teema, mida seni pole isegi mõtlemiseks võetud.

Raha pole lahendus

On enesepettus väita, et reservi kasutuselevõtt lahendab kriisi. Kui pole selget plaani kriisi lahendamiseks, süvendab täiendav rahajagamine ainult olemasolevaid ja tekitab uusi probleeme. Ka täiendav rahastamine riigieelarvest saab tuua vaid ajutist leevendust.

Meditsiini terminites puhutakse täna valutavale kohale peale ja tehakse kallis side, samas kui tegelikult oleks vaja lõigata. Kui aasta pärast sunnib häda siiski lõikama, pole enam puhast sidet, et paranemist toetada. Enne ravi alustamist tuleb ikkagi teha raviplaan.

On ilmselge, et kui soovime midagi rohkem saada, praegusel juhul arstiabi, on lisaks suuremale kulutamisele ainult üks võimalus – tegutseda efektiivsemalt. Poliitikutel tasub riiulilt üles otsida haiglate arengukava, see tolmust puhtaks lüüa ja ellu viia seal kirjas olevad põhimõtted kõrgtehnoloogilise arstiabi koondamiseks.

Vastasel korral jäämegi maksma üha suurenevaid kulusid tervishoius, ilma et sellest suureneks nüüdisaegse arstiabi kättesaadavus või paraneks haigete tervis.