Venemaa – kas «parem ikka kui viisteist aastat tagasi»?

Kadri Liik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Boriss Jeltsinil puudus silme ees selge siht, kuhu oma riik viia. Kogemata viis ta selle tagasi sinna, kust tuldi.
Boriss Jeltsinil puudus silme ees selge siht, kuhu oma riik viia. Kogemata viis ta selle tagasi sinna, kust tuldi. Foto: Postimees.ee

Kadri Liik kirjutab, et demokraatia Venemaal on illusioon, mis varjab autoritarismi taassündi.

Ma olen Vene poliitikast kirjutanud alates aastast 1995. Nii et kokku ligi kümme aastat. Paraku on suurem osa mu Vene-teemalisest kirjatööst kujunenud demokraatia vähikäigu kroonikaks.

Põhjust andnud sündmused: Žirinovski võit 1993. aasta parlamendivalimistel, esimese Tšetšeenia sõja algus 1994, ebaausad Jeltsini-valimised 1996, sellele järgnenud oligarhide võim ja kaasnev surve meediale, teise Tšetšeenia sõja algus 1999, Putini presidendiks tegemine ja KGB-laste marss võimule, oligarhide allasurumine ja sellega kaasnev lõputegemine arvamuste paljususele telekanalites, hiljem veel Hodorkovski arest ja demokraatiat pärssivad föderaalreformid.

Näib, nagu oleks kõik demokraatlikud elemendid, mis Vene poliitikas leida, ilmunud lavale 1990. aastate alguse vabanemisplahvatusega, hiljem aga pidanud ainult taandelahinguid, kaotades neist ühe teise järel.

Aastate jooksul olen ma ikka ja jälle kohtunud inimestega, nii Läänest kui Venemaalt, kes on väitnud, et «on jah halb, mis toimub, aga kokkuvõttes on kõik siiski palju parem kui viisteist aastat tagasi». Selle väitega on olnud raske vaielda. Ent mul on alati olnud tunne, et need, kes nii väidavad, vaatavad probleemist mööda.

Autoritarism taastab ennast

Niisuguse teesiga kaasneb sõnastamata eeldus, et Venemaa areng on järkjärguline liikumine demokraatia suunas. Praegu on parem kui 15 aastat tagasi, 15 aasta pärast on parem kui praegu, kui midagi lähebki halvemaks, siis on see «ajutine tagasilöök».

Aga mis siis, kui ei ole tegu järkjärgulise liikumisega demokraatia poole? Kui on hoopis nii, et 1991. aastal kukkus autoritaarne süsteem kokku, aga ainult selleks, et ennast kohe uuesti otsast peale üles ehitama hakata? Kui vaadata asju niisuguse nurga alt, siis see ei loe, et midagi on parem kui 15 aastat tagasi: «paremus» tuleneb ainult sellest, et süsteem pole enese taastamisega veel lõpule jõudnud. Olemuslikku erinevust sellest ei järeldu.

Huvipakkuv on selles kontekstis mõelda viimastele nädalatele, mil Vene võimukandjad on süüdistanud Läänt ja Ukraina opositsiooni selles, et viimased on viinud poliitilise protsessi seaduseväljalt ära tänavale. Tänav aga polevat poliitika tegemiseks sobilik koht. Moskva suust kõlab selline väide enam kui kummaliselt: kas pole praegune Venemaa – nagu paljud Ida-Euroopa demokraatiad – ka ise sisuliselt tänaval sündinud, seda 1991. aasta augustis, kui Jeltsin Moskva Valge Maja ees tanki otsa ronis?

Ent Venemaa vist ei samasta ennast riigiga, mis sündis aastal 1991 ja pürgis demokraatia poole. Ei, president Putini sõnadest pärast Beslani pantvangikriisi kõlas nõnda varjamatu nõukogude-nostalgia, et on üsna ilmne, mis riiki kuuluvaks tema ennast peab. Aga millega end samastatakse, seda ka taasluuakse, teadlikult või mitte.

Muuseas, selle aasta august oli esimene, mil 1991. aasta putšikatse ajal hukkunud kolme noormehe haudadele Kremlist pärga ei laekunud. (Tõsi, Kremlist oli lubatud, et järgmisel aastal nad saadavad jälle, seekord kahjuks unustasid...)

Paistab, et Ukraina kriis, sellele eelnenud Beslani pantvangikriis ja viimasest inspireeritud Putini föderaalreformid on saanud veelahkmeks Venemaa ja Lääne suhetes. Kui mitme eelneva aasta jooksul pidas Lääs – Ida-Euroopa välja arvatud – paremaks teha nägu, et Venemaal on toimiv, kuigi pisut ehk ebatäiuslik demokraatia, siis nüüd on siit-sealt hakanud kostma küllalt selgesõnalist kriitikat.

Ikka-parem-kui-15-aastat-tagasi-koolkond on kaotanud paljud oma senistest liikmetest, järelejäänud on aga paanikasse sattunult üllitanud viimaste kuude jooksul hulga artikleid (muu hulgas ka vastulause septembrikuisele «Saja kirjale»), kus põhjendavad, miks kõik ikkagi on parem kui 15 aastat tagasi. Huvi pärast võiks levinumad argumendid siinkohal üle vaadata. Esmapilgul tunduvad paljud neist usaldusväärsed. Aga süvenedes?

Alustagem meediast. Vastulauses 100 kirjale väidetakse, et meediaga polevat asjad üldse pahad. Kuigi telekanalid on valitsuse kontrolli all, olevat trükiväljaandeid Putini ajal Venemaal juurde tulnud ja suur osa neist on majanduslikult tasuvad – seega omavad eeldust sõltumatuseks.

Kas on nii? On küll. Riiki voogav naftaraha on praeguseks juba miljonite inimeste elujärge tuntavalt tõstnud, need inimesed ostavad endale uusi kortereid, autosid ja käivad turismireisidel.

Seega on nende jaoks mõtet anda välja disaini-, auto- ja reisiajakirju; neid ajakirju ostetakse ja nendesse antakse reklaami, need tasuvad ennast ära. Ent sellest ei järeldu mitte midagi poliitilise ajakirjanduse kohta. Viimase üle kontroll tasapisi tugevneb – septembris näiteks maksis Beslani pantvangikriisi kriitiline kajastus koha Izvestija peatoimetajale.

Üks parem-kui-15-aastat-tagasi-inimeste lemmikargumente on see, et erinevalt Nõukogude Liidust toimuvad Venemaal mitme parteiga valimised. Nii see justkui oleks. Aga...

Peaaegu kõik ühiskonnal baseerunud, ise organiseerudes tekkinud parteid on praeguseks riigiduumast väljas – ainsaks erandiks kommunistid. Duumas esindatud parteid on valdavalt loodud Kremlis. Nende ülesandeks on Kremli seadused kiiresti heaks kiita, sealjuures ise kuulekalt valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni etendades.

Iseseisvust isegi ei mängita

Vaba poliitikategemist enam ei mängitagi. Kõnekas oli hiljutine juhtum, kui viisteist valitsuspartei Ühtne Venemaa duumasaadikut kaebas, et Kremlis valminud seadust ei saa vastu võtta, sest see on vigaselt vormistatud. Selle peale käskis Kremli administratsiooni asejuht Vladislav Surkov neil vait olla ja hääletada nagu kästud, sest kuna Ühtne Venemaa on Kremli tehtud ja mitte vabalt valitud, siis pole selle saadikutel õigust oma arvamusele.

Parteimaastik ei ole praegusel Venemaal koht, kus toimuks poliitiline konkurents. Hullem veel nagu hiljuti tõdes Vene ajakirjanik Julia Latõnina, ei toimu seda üldse kusagil. NSV Liidus oli lisaks NLKP-le olemas KGB, mis parteid vähemalt pisut kontrollis ja temaga võimu pärast võistles. Nüüd on KGB inkorporeeritud võimu sisse, ta on pääsenud ligi rahale ja korrumpeerub rõõmsalt. Mingeid toimivaid kaale ja vastukaale ühiskonnas ei ole, isegi mitte informaalseid, formaalsetest rääkimata: nii parlament, kohtud kui meedia on sisuliselt täitevvõimu osa.

Varandus viib vangitorni

Kolmas argument, mida eriliselt armastavad tuua venelased ise: Putin loob eraomanike klassi ja sellega paratamatult ka demokraatiat, sest eraomand annab inimestele iseseisvuse ja huvitatuse ühiskonna asjadest.

Kas on nii? Mihhail Hodorkovski saatus on värvikas näide vastupidisest: eraomand ei andnud talle poliitilist sõnaõigust, samuti ei anna see seda kellelegi teisele, sest praktiliselt kõik, kes Venemaal midagi on omandanud, on mingit seadust ikka rikkunud. Selle tõttu on nad alati šantažeeritavad.

USA Venemaa-tundja Thomas E. Graham on kirjutanud, et üks põhimõttelisi erinevusi NSV Liidu ja Venemaa vahel puudutab poliitilise ja rahavõimu suhet. NSV Liidus eeldas ligipääs materiaalsetele hüvedele alati kuuluvust parteisse: siis saadi ametisuvila ja autojuhiga Volga.

Poliitiline võim oli konverteeritav majanduslikuks võimuks või heaoluks, vastupidi mitte. Venemaal hakkas see suhe toimima mõlemat pidi: võimukandjatel oli ligipääs materiaalsetele hüvedele, mitmed oligarhid aga tulid poliitikasse: meenutagem Vladimir Potaninit asepeaministrina, Boriss Berezovskit julgeolekunõukogus...

Ent kirjutas Graham seda aastal 2001. Praegu aga on kõik jälle nagu NSV Liidus: poliitiline aktiivsus viis Hodorkovski vangitorni, tema firma aga jagavad omavahel ära inimesed, kes kuuluvad praeguste poliitiliste võimukandjate hulka.

Viimaseks, kui ei õnnestu tõestada, et Venemaal on kõik hästi, väidavad parem-kui-15-aastat-tagasi-tegelased, et me nõuamegi Venemaalt liiga palju. Kas nõuame? Aga väita, et Venemaa ei suudagi demokraatlik olla, oleks koledasti rassistlik, alavääristav, pealegi vale.

Venelaste geenid on samasugused nagu meil, seega on nad demokraatiaks sama suutlikud. Ajaloo ja kultuuri kujundatud mõtteviis teeb selle neile pisut raskemaks, aga mitte ületamatult. Mis peamine: Venemaa ise ju väidab, et ta tahab demokraatlik olla, veel enam, et ta ongi seda! Siis ei jää muud üle kui teda selle mõõdupuuga ka mõõta – ja mõõtes on näha, et ta ulatub järjest madalamale.

Miks ma sellest kõigest just praegu kirjutan? Sellepärast, et täna on Venemaa konstitutsioonipäev. Riigipüha sellel, 1991. aastal sündinud Venemaal, millega Kreml unustab ennast samastada; ja sünnipäev põhiseadusel, mida Kreml juba selgelt rikub.

Täna tuleb Venemaal kokku ka opositsiooni kongress. Selle eesmärk on ühendada nii parempoolsed kui kommunistid Vene rahvarindeks, mis protesteeriks diktatuuri vastu ja nõuaks demokraatlikke mängureegleid.

Ma soovin neile edu – kuigi ma ei usu, et neil midagi õnnestub. Ühiskond on väsinud, poliitikud ennast diskrediteerinud. Et väärata tagasilangemist autoritarismi, on vaja kedagi, kes keelduks mängimast võimu seatud reeglite järgi: vaja on uut Jeltsinit. Ja uuele Jeltsinile on vaja soodsat ajaloolist hetke.

Ma ei tea, millal see tuleb – kuigi ükskord tuleb see kindlasti. Aga väga kahju on, et olemasolev Jeltsin oma ülesandega toime ei tulnud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles