Eesti politsei kõige mustem päev on 15. detsember 1994, kui kallaletungis patrullile hukkusid Argo Kivi ja Marek Lemming ning Janek Teljadinov sai haavata neljast kuulist kätte ja ühest näkku.
Haavatud politseinik: äraminek näitab nõrkust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politsei öine patrull sattus kurjategijate tule alla Tallinna-Tartu maanteel Mäo ristis, kui nad olid peatanud veoauto, mille lastiks oli röövitud alkohol.
Üks kurjategijatest, Andrei Iljuhhin, libistas end kabiinist maanteele, astus autokasti varjust esile ning tulistas politseinike pihta tühjaks automaadisalve täie padruneid.
Marek Lemming suri kohapeal, Argo Kivi teel haiglasse.
Ainsana jõudis vastu tulistada Janek Teljadinov, kes tühjendas kallaletungija suunas automaadi Uzi salve, kuid pimeduses ei tabanud. Küll aga sai Teljadinov Iljuhhinilt neli tabamust paremasse käsivarde.
Kui haavatud politseinik hakkas taganema, komistas ta kraavi ja Iljuhhini kaaslane Nikolai Mitjugin tulistas teda püstolist näkku.
Ime kuul lendas ühest põsest sisse, teisest välja, ega riivanud isegi hambaid.
Iljuhhin tabati kiiresti, Mitjugin põgenes Venemaale, kus ta elab valenime all ilmselt Nini Novgorodi ja Moskva vahel.
Teljadinov (32) töötab edasi Paide politseimajas Lääne prefektuuri personalitalituse vanemspetsialistina ning korraldab kolleegidele turvataktika ja lasketreeninguid.
Täna kell 15 on Mäo teeristil hukkunud politseinike auks sealsamas mälestusteenistus.
Kümne aastaga on Eesti politsei kaotanud 19 kolleegi.
Janek Teljadinov, mis tuleb 1994. aasta 15. detsembri ööst esimesena meelde?
Kuidas me enne teenistust Argole (Argo Kivi üks hukkunud politseinikest toim) autoga järele läksime. Ta elas naise ja kahe lapsega Koigi taga Sõrandu külas. Sadas kerget lund, Argo tuli maja juurest meile mööda teed autotulede valguses vastu. Ta oli hästi rahuliku olekuga. Klassikaline pilt: mees astub läbi õhkõrna lumesaju. Alati, kui lund sajab, tuleb mulle see pilt meelde.
Esimesi laske mäletate?
See laskude heli oligi ainult üks suur valang... Aga enne lihtsalt tundsin, et midagi on väga valesti, et õhus on elektrit. Ja siis tuli üks mees veoauto tagant välja ja tõmbas meile kohe automaadist valangu peale. Mõtlesin, et nüüd on minul õigus tulistada.
Kui teil padrunid lõppesid, neljast kuulist kätte haavatuna kraavi komistasite, üks kallaletungijatest järele tuli ja püstoli teie poole suunas, siis...
Et kas ma tundsin surmahirmu? Ei jõudnud tunda. Esimene mõte oli, et nüüd on hambad läinud ja miks ma küll õhtul sinise hambaharja ostsin. Lasulöök oli nii tugev, nagu virutanuks keegi poksikindaga vastu lõugu. Alles sekundeid hiljem sain aru, et mind tulistati näkku.
Olite üldse valmis, et keegi võib automaadist politseinikke tulistada?
Ei olnud. Me peame sellega küll arvestama, aga tegelikult, kui inimene astub nurga tagant välja ja hakkab tulistama, siis ei saa niisuguseks juhtumiks valmis olla. Me ei saa käia Eestis nagu sõjas, püssid kogu aeg valmis, sest me ei ole patrullüksus Iraagis. Muidugi see hämmastas, et rünnati korraga nelja politseinikku.
Miks teil hiljem ei tekkinud politseist lahkumise mõtet?
Kus siis parem on? Olen siin nagu polgu poeg. Sõbrad ümberringi, nende veri voolab ka minu soontes, käisid nad ju mulle haiglas verd andmas. Äraminek oleks lihtne, nõrk samm. Mulle ja õnneks teistelegi näib, et oskan nüüd, instruktorina, politseinikele vajalikke asju edasi õpetada. Kui minust on natukenegi kasu, ei ole ma mõttetult tööl käinud.
Kuidas parem käsi on?
Küljes, normaalne, töötab. Mõnikord, enne ilmamuutust valutab. Aga see on köömes.
Kui 25. novembril hukkus Tallinnas enesetapja pommiplahvatuses politseinik Julia Gorbatchova, siis puudutas see sind kuidagi väga isiklikult?
Algul oli see uskumatu. Pomm? Kuhu me jõudnud oleme! Minut hiljem mõtlesin, mida võis tunda Julia hetk enne plahvatust. Ma aiman tema tundeid ja mõtteid. Aga sellest ma ei räägi.