Reelika Kaldmal täituks 29. detsembril aasta ja kolm kuud Kaagvere erikoolis, kuid ta loodab hea käitumise eest sealt varem pääseda. Maagiline päev koidab peagi järgmisel kolmapäeval otsustab komisjon, kas ta tohib erikoolist lahkuda.
Reelika ootab kolmapäeva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reelika saadeti erikooli kaheks aastaks. «Ma ei käinud koolis ja ei olnud ka kodus,» ütleb ta napilt. Tollal 15-aastast tüdrukut ahvatlesid tema enda sõnul sõbrad, poisid ja põnevana näiv kohustusteta elu.
«Nüüd mõtlen küll, et enne kool ja siis lõbu,» räägib ta.
Tänavate kutse
Reelika ei karda, et Sillaotsa koolis hakatakse talle tema Kaagvere-mineviku pärast viltu vaatama. See on tema kodukool, kus ta õppis ka enne Kaagverre sattumist. Ja läinud suvel oli Reelika koos Sillaotsa kooli õpilastega suvelaagris.
Tänavate kutse oli vastupandamatu ja kõik libises justkui iseenesest käest. Kas Reelika tundis erikooli saatmist ette või tuli see talle nagu välk selgest taevast?
«Teadsin seda kohe pärast esimest komisjoni,» meenutab ta. «Siis käisin nädala korralikult koolis, aga pärast jälle ei viitsinud ja kolmas komisjon saatiski mu siia.»
Reelika ütleb, et kuna erikooli kohta räägitakse väljaspool kõrgeid müüre igasuguseid jubedusi, oli tal sinna üsna kõhe minna. Tegelikult pole seal hullu midagi. Tüdruku sõnul on see paik, kus vähemalt osa noortest võtab mõistuse pähe.
«See oleneb inimesest,» ütleb ta. «Need, kes jooksus käivad...»
Reelika köhatab ja teatab, et jätab parasjagu suitsetamist maha. Ta hakkas suitsetama kümneaastaselt. Eks ole joodud ka õlut ja dinni.
Täna ütleks Reelika igale küsijale kõhklemata: «Olen ümber kasvanud. Tunnen ka ise end halvasti, et olen palju asju valesti teinud.»
Enesesüüdistuste aeg on Reelikale nüüd küll minevik, kuid ta on veendunud, et erikooli vari saadab teda veel mõni aeg. «Eks esialgu vaadatakse ikka viltu, aga mul on hea meel, et ma pole vähemalt seni kaotanud ühtegi oma sõpra,» räägib Reelika.
Ometi usub tüdruk, et erikooliaeg tuleb talle edaspidises elus kasuks. Sellepärast ei pööraks ta ka ajaratast tagasi. «Hoopis edasi pööraksin,» unistab ta. «Et oleks juba kolmapäev, 22. detsember.»
Kui politseinik Reelikale linnas vastu tuleb, käib tüdruku südamest läbi reetlik jõnks, kuigi tal polevat olnud korravalvuritega otsest kokkupuudet.
Reelika kõige tähtsamad asjad ootavad teda kodus. Need on tema «ekskuti» pildid.
Soov olla suur
Reelika teab, et kool võib vastikuks muutuda mitmel põhjusel. Asi võib olla koolis tervikuna või mõnes õpetajas, aga ka noores inimeses endas. «Ühel päeval otsustad, et ei lähe kooli, ega lähegi,» pajatab ta.
Kõik selle ise läbi elanud Reelika oskab nüüd näha, et noored kipuvad üsna palju lollusi tegema. «Joomine, kaklemine, suitsetamine...,» loetleb ta ja räägib, et tüdrukud tavatsevad kakeldes üksteist juustest kiskuda. Tüdruk rõhutab, et tema ei ole vägivaldne.
Kõige keerulisem aeg noore inimese elus on Reelika hinnangul siis, kui ta on 1315-aastane. See on aeg, kui tahetakse olla täiskasvanu. «Ma ei mäleta, mida ma mõtlesin, ma ei oska seda sõnastada, aga ma arvasin, et olen väga täiskasvanud,» meenutab ta.
Ka turvakodu elu on Reelikale neist päevist tuttav. Linn neelas ta alla.
Oma tulevasi lapsi loodab Reelika kasvatada paremini, kui kasvatati teda. Ta pööraks oma lastele rohkem tähelepanu, kui on pööratud talle.
«Eks kunagi lähe ikka veel midagi valesti,» ennustab ta.
Kui Reelikal on Kaagveres must päev, siis on ta omaette oma toas. Oma erikoolikaaslastele soovib ta, et need end kokku võtaksid, tugevad oleksid ja vastu peaksid.
Kui väljaspool Kaagveret tulevad mustad päevad, siis
aitavad Reelikat sõbrad. Noortele, keda linn vastupandamatu jõuga ahvatleb, tahab ta aga öelda, et nad mõistuse pähe võtaksid ja koolis käiksid.
Tüdruku lähiaastate plaanid on üsna selged. Pärast üheksanda klassi lõpetamist kavatseb ta minna kutsekooli kokaks õppima, sest nädalavahetustel kodus käies tulevat tal söögitegemine üsna hästi välja. «Kõige paremini teen ma makarone,» teatab ta.
Kui Reelika Kaagverest välja saab, otsib ta üles oma ristiema, kes elab Sakus. Kõigepealt aga läheb ta otsejoones koju.
Reelika Kaldma
Sai kuu aega tagasi 17-aastaseks ja õpib (loodetavasti) viimaseid päevi Kaagvere erikooli 8. klassis.
Loodab järgmisel kolmapäeval saada ennetähtaegselt tagasi koju ja jätkata õpinguid Sillaotsa põhikoolis.
Talle meeldib suvel ujuda ja rulluiskudega sõita ning talvel suusatada ja uisutada.
Tunneb kõige rohkem puudust oma poisist, kes elab Tartus.
Jätab parasjagu suitsetamist maha.
Reelika Kaldma 10 aasta pärast
On abielus tööka, viisaka ja alkoholiga piiri pidava mehega.
Neil on kaks last poeg ja tütar.
Elab linnakorteris.
Töötab kokana mõnes väikeses kohvikus.
Tal on kass.